-
Eelmisel aastal teenisid ohtralt tähelepanu ja kiidusõnu mehhiko režissööri Alfonso Cuaròni „Gravitatsioon” („Gravity”), briti Steve McQueeni „12 aastat orjana” („12 Years a Slave”) ja ameeriklase David O. Russelli „Ameerika afäär” („American Hustle”). Kõik need kolm filmi olid esindatud kahes kõige olulisemas kategoorias: parim film ja parim režissöör. Esimesega läks koju „12 aastat orjana”, teisega Alfonso Cuaròn „Gravitatsiooni” eest.
Alfonso Cuaròn, kelle teekond Hollywoodi on olnud pikk…
-
Alustuseks väike üldinimlik sissejuhatus. Filmimaailma süvenenuna üle pika aja nädal tagasi teatris käies tabasin end tõrksas ja läbistamatus meeleolus, mis ei tahtnud teatrile midagi andeks anda ja etendust peaaegu põlglikult hindama kippus. Püüdes seda reaktsiooni tagantjärele konstruktiivselt ja ratsionaalselt endale ning kaaskülastajale selgitada, rõhusin etenduses vigadele, mida märkan kinoski: näitlejad mängisid erinevas võtmes, vaadata ei olnud midagi, intelligentne tekst üksi ei vääri etenduseks nimetamist jne.
Teisisõnu,…
-
Mäletate veel neid ammuseid aegu, mil televiisorid meie elamistes olid enamasti ruudukujulised, mitte külgedelt välja venitatud ja ebaloomulikud? Siis aga tulid uued, laiad, õhukesed ja ilma suure „tagumikuta” televiisorid, kust nägi saateid nii, et külgede peal olid mustad ribad. Ja siis hakati ka selliseid saateid ja filme tegema, edastama nendes uutes ilmaimedes pilti, mis sinna ka sobis.
Mäletate neid ammuseid aegu, kui inimene oli kirjandussõber ja ajaloohuviline…
-
3. märtsil sängitati Pärnamäe kalmistule Eesti üks eakamaid kineaste, kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator ja režissöör Vitali Gorbunov.
Vitali Gorbunov omandas kutseoskused ja filmialase kõrghariduse Moskva Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis. Tema diplomitööks sai Tallinna Kinostuudios valminud 20minutine dokumentaalfilm „Laulupidu Eestis” 1955. aasta üldlaulupeost.
Filmitööd alustas Tšeljabinski oblastis sündinud Vitali Gorbunov Sverdlovski Kinokroonika Stuudios operaatori assistendina 1940. aastal. Pärast Teist maailmasõda tuli ta elama Eestisse ning 1946. aastast sai…
-
Saal on täis. Mulle tundub, et õhus on ootusärevust, aga ma olen ju ka eestlane. Kummaline, et Berliini publik ei naera nende absurdikohtade peale, mis eestlased kindlasti vähemalt turtsatama paneksid. „Berlinale” filmifännid on aga tõsised ja jälgivad vaikselt ekraani, justkui oleks tegu sotsiaalteadusliku uurimusega. Nihelemine ja pilkude vahetamine läheb lahti filmi lõpus, kurikuulsate valge hobuse kaadrite ajal. Pärast linastust selgitab Õunpuu küsimuste-vastuste vooru ajal tuusalt, et…
-
Nüüd, kus „Berlinale” seljataga, on ka minu nähtud filmidega seotud emotsioonid justkui šampanja, kokaiin ja viinerid – külluslikust kunstist kuni hingematva banaalsuseni –, aga eks ühel festivalil saagi näha igasuguseid filme.
Berliinlased on kinoskäija rahvas: piletijärjekorda tuli filmisõber juba varakult kas magamiskoti või kokkuvolditava pingikesega kohale. Võib küll arvata, et päris suur osa festivalifilmidest jõuab ka Saksamaa filmilevisse, kas ja kuidas midagi ka Eesti ekraanidele, see on…
-
Suurt rahvusvahelist filmifestivali aga internetti ümber ei koli. Vastupidi, tänavune „Berlinale” oli 300 000 vaatajaga osavõtu poolest isegi kõigi aegade elavaim.
Meedias varjutas filmifestivali samal nädalal alanud taliolümpia. Kultuuril on kehakultuuriga võrreldes ikka olnud raske tähelepanu pärast võistelda, olgu Saksas või mujal. „Berlinale” on aga, kas või meie PÖFFikesega võrreldes, läbi aastate silma paistnud sellega, et festival kui kultuurisündmus on väga mõjuvalt ja nähtavalt integreeritud suurlinna ellu…
-
Väljaspool Prantsusmaad tuntakse sealse filmi uuest lainest eelkõige kahte nime: Jean-Luc Godard ja François Truffaut. Teised lainel surfanud pole pooltki nii tuntud ja vaadatud, ehkki praegu, poolsada aastat hiljem, ei pruugi nad vähem tähelepanuväärsed paista, pigem vastupidi.
Näiteks tundub mulle, et Godard’ist ja Truffaut’st kümnendi jagu vanema, ühes nendega viiekümnendail ajakirjas Cahiers du cinéma kriitikuna tegutsenud, kuid filmiloojana kolleegidest kümme aastat hiljem läbi löönud Éric Rohmeri looming…
-
Dokumentalistide kõnepruugis esineb üsna tihti sõnapaar „lähedale saama”. Kas sa said lähedale? Ta ei lasknud lähedale. Kas inimene lubab dokumentalistil olla kaameraga tunnistajaks muutusehetkedele oma elus? Kahe eelmisel nädalal esilinastunud dokumentaalfilmi varal saab mõtiskleda veel ühe küsimuse üle: kui oluline on, et filmi autor pääseb lähedale iseendale?
Heinz Valku teab iga eestlane. Tema fraas „ükskord me võidame niikuinii” on kodeeritud meie kollektiivsesse alateadvusse kui taasiseseisvumise meeleolude sümbol.…
-
Mis sai edasi?
Proovisin üleliidulisse filmiinstituuti sisse saada, et stsenaristiks õppida, aga pärast esimest eksamit võtsin paberid välja tulemust ära ootamata. Nagu öeldakse: sinu keelepiirid on sinu maailma piirid. Lõpetasin Tartu ülikooli ajakirjaniku diplomiga. Ja nii nagu elus ikka, kohtasin tänaval täiesti juhuslikult Peedu Ojamaad, kellega olin Õhtulehes koos töötanud ja kes oli Tallinnfilmis kroonikaosakonna peatoimetaja. Ta küsis, kas ma ei tahaks tulla ringvaate toimetajaks. Sa ei…
