-
21. IV 1936 – 3. XII 2013
On lahkunud viljakas animafilmilooja, maalija, karikaturist ja raamatukunstnik Avo Paistik.
Tallinna Polütehnikumi raadiotehnikuna lõpetanud Avo Paistik alustas 1971. aastal Tallinnfilmis tööd heliinsenerina. Oma pilapiltidega ajakirjanduses tähelepanu võitnud noorel mehel oli õnne olla õiges kohas õigel ajal. Talle oli kogu aeg meeldinud joonistada. Filmi- ja maalikunstnik Rein Raamat asutas selsamal 1971. aastal Tallinnfilmi joonisfilmiosakonna ja kutsus uue heliosakonnamehe tööle värskesse animatsioonitsehhi.
Avo Paistik…
-
Väljaspool Ida-Virumaad elavad inimesed vajavad ehk selgitust, miks pannakse Kaljo Kiisa skulptuur just Jõhvi ja miks kontserdimaja juurde.
Tamm: Kaljo Kiisk oli pärit Jõhvi lähedalt ja tema lapsepõlve esimene eredam filmielamus pärines just Jõhvist. Siis oli kontserdimaja praeguses asukohas veel mõis, kus näidati filme. Kiisk oli ka Jõhvi kontserdimajas tegutseva kino Amadeus ristiisa.
Võhmar: Idee Kiisa skulptuuri paigaldamiseks kontserdimaja juurde promenaadi lõppu – või algusesse, sõltub, kustpoolt vaadata…
-
Rosi film, vastupidi, oli staarirohkes Venezias suhteliselt varjul, kuid võttis suure üllatusena koju kaasa suisa peaauhinna ehk ihaldatud Kuldlõvi. Seda muide esimese dokumentaalfilmina Venezia filmifestivali ajaloos, millega on nüüdseks kõigi kolme maailma suurfestivali võitjaks olnud ka tõsielufilm.
„Kohutav ilu”
Sorrentino filmist rääkides ei saa üle ega ümber kogu varasemast ikonograafilisest Rooma kujutamisest ning eriti muidugi Fellinist, kelle teosed „Magus elu”, „ 8½” ja „Rooma” on tugevalt siiagi sisse…
-
Suurbritannia režissöör Clio Barnard näitab oma debüütmängufilmiga „Isekas hiiglane” („Selfish Giant”) et saareriigi filmikunstis on endiselt suur armastus sotsiaalse realismi vastu ning möödunud aastate filmide („Tyrannosaur”, 2011 ja „Fish Tank”, 2009) kõrvale on tulnud veel üks tugev realismile rõhuv film, mis pea iga arvustuse puhul toob režissöörile võrdluse suure Ken Loachiga. Virelev töölisklass, pisikuritegude igapäevasus ja ellujäämisvõitlus, millest, nagu ikka, tulevad välja vaid nutikamad ja tugevamad.…
-
Võitjaks pärjati Tõlliste noorte film „Elu võimalikkusest maal”. Kriitikuna ütlen, et lugu algab küll pisut kohmakalt, kuid läheb siis kenasti käima, kui loost saab muusikaline tummfilm, mis paistab silma eelkõige dünaamilise montaaži ja hea pildi- ning rütmitunnetusega. Lugu on lihtne ja kompaktne, lustiga tehtud. Huvilised võivad konkursil osalenud töid vaadata portaalist eestielu.ee või otsida võidutöö üles YouTube’ist. Selleks et konkursile tööde esitajad jalgratast leiutama ei peaks,…
-
Kui sahelis sajaks rohkem, aurustuks vesi ikkagi ning maapind jääks sama kuivaks kui enne. Ja kui N’Djamenas oleks rohkem raha, aurustuks see samuti, sest sahel on puudusevöönd, mis jookseb läbi Aafrika vaesemate riikide. Filmi „Grigris” tegevus toimubki seal, Tšaadi noores pealinnas N’Djamenas, kus mošeed kutsuvad viis korda päevas rahvast rak‘ah’le, parooliks ruuporites ragisev „Lâ ilâha illâ allâh!”
Islam laiendab valdusi ja hiilib põhja poolt peale – tasahilju…
-
„Tänav Palermos” on 2008. aastal ilmunud Itaalia dramaturgi ja teatrilavastaja Emma Dante romaan. Hiljem arendas ta koos stsenarist Giorgio Vastaga sellest välja stsenaariumi ja käesolevaks aastaks tegi ise ka oma teksti filmiks, mis esilinastus Veneetsia filmifestivalil. Rosa (Emma Dante kehastuses) sõidab koos oma lesbilise armastatu Claraga (Alba Rohrwacher, keda võis näha ka eelmisel PÖFFil Itaalia-Prantsusmaa ühisfilmis „Uinuv kaunitar” Maria osas) vihatud kodulinna Palermosse. Miks ta oma…
-
„Elujanu” („Dallas Buyers Club”) USA, 2013
Rež: Jean-Marc Vallée
Viimaste aastate jooksul on keskikka jõudnud tulekeral Matthew McConaugheyl õnnestunud tõestada, et temasse tasub tõsiselt suhtuda, sest tal juhtub olema küllaga talenti ja kasutada ta seda (enam) ei pelga. Biograafiliste sugemetega karakterdraama „Elujanu” on peatamatu McConaughey jaoks järjekordne samm edasi, kuna aidsi põdeva Ron Woodroofi rolli jaoks võttis eriti visaks muutunud mees paarkümmend kilo allagi. Kõhetuks luukereks transformeerunud näitleja…
-
1.
Režissöör Zaza Urušadze on korduvalt toonitanud, et „Mandariinid” pole poliitiline film. See on film inimestest. Ta jätab aga lisamata, et tegemist on poliitiliste inimestega – grusiin Nika ja tšetšeen Ahmed valivad oma veendumuste tõttu eri vaenupooled. Kuhu aga asetub poliitilisus lahkumises, mille tagajärjel jäävad filmis tühjaks eesti külad, või paigale jäänud Ivo erapooletuses? Maailmas ei saa jätta otsustamata, ammugi mitte sõjaolukorras – patsifism, neutraalsus ja apaatia…
-
Grusiinid on kristlased, tšetšeenid on moslemid. Grusiinid võitlevad iseseisva Abhaasia vastu, tšetšeenid võitlevad iseseisva Abhaasia poolt. Vastasseis on ilmne, ent mitte religioonipõhine. Abhaase endid ei paista „Mandariinides” esialgu kusagil.
Abhaaside-grusiinide sõda ei ole vennatapusõda, sest need kaks rahvast ei ole ei vennad, õed, lelled ega ka mingil muul viisil lähedased sugulased. Teineteise keelest nad ilma eriettevalmistuseta aru ei saa. Veel enam, ka eriettevalmistuse korral on Abhaasia-Gruusia…
