-
Tõeliselt aristokraatlik vastuvõtt
Nii filmist endast kui ka sellele järgnenud arvustusvoorust paistis kohaliku kultuurielu sajandipikkune õukondlik traditsioon. On väljakujunenud tõsiasi, et Eestisse sündimise tragöödiat suudab korvata vaid kunstnikukarjäär. Kõik muud elukutsed on diskrediteeritud. Väikese möönduse võib ehk teha inseneriametile, kuid kindlasti mitte arstikutsele, „sest nii mõnigi arst on ebakompetentne ega oska õieti eesti keeltki”. Kes sooviks, üks ja ainus kord siia maailma sattununa, raisata see kogemus „eesti…
-
„Kas kuulsid,” hõikasin telekat vahtides kööki Laurale, „et „Ballaad” esitatakse välisfilmide Oscarile?”
„No kindlasti saab Oscari!” hõikas ta köögist vastu tüüpilise Laura vastuse.
Ja ma jäin mõttesse, et mis sest, kui ei saa. Kui Katrin Kissa ja Veiko Õunpuu on tublid, sahistavad nad Hollywoodi vaipadel jalgu ja heal juhul torkavad varba mõne tulevase koostööpartneri ukse vahele. Soomest on Ameerikasse filmitegijaid läinud. Eks Eestist on ka läinud ja kohe…
-
Andrzej Wajda Lech Wałęsast
Euroopa filmi suurkuju, juba 87aastase Poola režissööri Andrzej Wajda värskeim linateos on biograafiline („Wałęsa. Człowiek z nadziei”) Poola kommunismivastase vastupanu juhist, ametiühinguliikumise Solidaarsus (Solidarność) rajajast, Nobeli rahupreemia laureaadist ja uue riigi rajamise suurkujust Lech Wałęsast. Filmi on näidatud juba Veneetsia, Toronto, Rio de Janeiro, Londoni ja Chicago filmifestivalil. Poolas esilinastus film oktoobri alguses.
Walesat kehastab Poolas populaarne, neljal korral aasta parimale filminäitlejale mõeldud Poola…
-
Oktoobris peetud viiekümne seitsmendal Briti Filmiinstituudi (BFI) korraldatud Londoni festivalil säärast kraami jagus, sest tegu on eeskätt publikufestivaliga, mis on pealegi keskendunud meiegi ekraanidel kõige ulatuslikumalt esindatud ingliskeelsele filmile.
Sissejuhatuseks kolm meil juba praegu linastuvat vaatamisväärset ameerika filmi, millele Londonis pilgu peale sain. Esiteks Joseph Gordon-Levitti režissööridebüüt „Don Jon”, vaimukas tänapäevane kombekomöödia, mida eesti blogijad on üsna üksmeelselt kiitnud. Teiseks tuntud mehhiko lavastaja Alfonso Cuaróni kosmoseooper…
-
Eesti-Gruusia koostööfilmi „Mandariinid” tegevus leiab aset Abhaasias põlises eesti külas aastal 1992. Abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa, külaelanikud on sõjahirmuga Eestisse pagenud, kohale ongi viimaks jäänud vaid Ivo ja Markus. Ivo naine ja tütar läksid Eestisse, ta ise jäi maha, ei tahtnud kodukülast ära minna. (Vaat selline valik.) Markusel on aga mandariiniistandus: tema tahab kõigepealt saagi ära koristada ja alles siis Eestisse minna. On päevade…
-
Mõni nädal tagasi kurtis Kristiina Davidjants Postimehes, kui arvustas Oliver Hirschbiegeli uut filmi „Diana”, et noorema põlve saksa filmilavastajad kipuvad Saksamaalt Hollywoodi siirdumisel oma taset kaotama.1 1966. aastal sündinud Sandra Nettelbeck ei ole oma uue filmiga Saksamaalt küll päriselt lahkunud, ent kindlasti on „Härra Morgani viimane armastus” temagi esimene suurem püüe murda välja laiemale filmimaastikule. Tegu on suurelt jaolt ingliskeelse filmiga ning nimirollis näeb üht praegu…
-
Hinnangud romantilistele komöödiatele on tavalistest niigi subjektiivsetest reaktsioonidest veelgi erapoolikumad, sest mängus on emotsioonid. Sellele laialt levinud, kuid paljude kriitikute ja ka suure osa avalikkuse poolt eelkõige kerglaseks ja naiivseks tituleeritud žanri toodangule hinnangu andmine oleneb peaasjalikult vaataja emotsionaalsest foonist – avatusest lihtsustatud emotsioonidele reageerimiseks. Küünilises tujus pole vaja pingutada, et kõik ekraanil toimuv kleepuvaks siirupiks tembeldada, kuid hellas hingeseisundis märkab kõikjal armastuse valguses peesitavat eluilu.…
-
„Jimmy P. ehk Tasandikuindiaanlase psühhoteraapia” viib meid möödunud sajandi viiekümnendate aastate algusesse ning räägib tõsielulise loo sellest, kuidas juudi päritolu Prantsuse-Ameerika antropoloog ja psühhoanalüütik George Devereux ravis terveks indiaani päritolu Jimmy Picardi, kellel Kansase arstid diagnoosisid skisofreenia, kuna mees kannatas neile mõistetamatute peavaluhoogude käes.
Jimmy on keskea künnisel sõjaveteran. Lahingus saadud peatrauma järel algasid tal haigushood, ent kui Jimmy viimaks Kansase tohtrite juurde läbivaatusele jõudis, näitasid kõik…
-
Karikaturist Jani ja Kutsu Juku
Kodanikunimega Elmar Jaanimägi (nimetatud animafilmi tiitrites ja näitusekuulutustes Janimägi, oma pilte ja karikatuure signeeris ta veel lühemalt „Jani”) sündis Tallinnas raudteelase perekonnas vkj 19. veebruaril 1907 (ukj 4. märtsil). Ta õppis Jakob Westholmi era-reaalgümnaasiumis. Kas ta sai ka joonistamiskoolitust, on siiani veel saladus. Ajakirjandusest on teada, et aastatel 1930-1931 töötas ta koos filmioperaatori ja -ettevõtja Voldemar Pätsiga Tallinnas tuntud fotograafi Aleksander Teppori…
-
Tere, Peeter. Lugesin hämmeldunult su arvustust Artur Talviku ja Peeter Vihma filmile „Okupeeri oma müür”.
„Meie kõigi keelekasutusel on kindel päritolu,” ütled sa. „Teatud sõnu kasutades leiame kontakti inimestega, kellele see sõnakasutus on tuttav ja armas.” Kellega sa, Peeter, loodad kontakti leida, vehkides poliitmalakatega nagu „populism”, „riigi raha”, „virisemine” ja „väike grupp inimesi”?
Alustan autoripositsioonist. Kes räägib? Sa distantseerid end nii kodanikuaktivismi „karnevalist” ja „suure käraga” ringi…
