-
Filmi alguses künnab paat laineid all tumeda pilvevööga ähvardava taeva, taamal kerkib üksik metsaga kaetud saar. Lained peksavad vastu parrast, dramaatiline sümfooniline muusika ja naturaalne helitaust mängivad korraga. Kõikuvas paadis võib vaheldumisi näha kahte meest: umbes 35aastast (Indrek Ojari) ja 60aastast (Väino Laes). Veidi hiljem selgub, et tegu on isa ja pojaga.
Vihmavalingu alla jäänud saarel paikneb suvilakõks, paat on tõmmatud lautrisse, inimesed võivad istuda interjööris laua…
-
Selle ekraaniloo alguses on režissöör Jaan Kolberg kasutanud omaaegseid foto- ja filmikaadreid ühest Elu Sõna muusikalis-palvuslikust kogunemisest Metodisti palvemajas (1980), kus tol ajal lõid muusikutest kaasa ka Marju Kuut ja Kadri Hunt. Ent toda Elu Sõna temaatikat paraku pikemalt ei puudutata. Korraks tuleb veel juttu, kuidas Rein Mets keeldus Elu Sõna toonastes nõukogude võimuasutustes kogudusena registreerimast, kuna „teie, kommunistid, ei tunnista Jumalat ja meie ei tunnista…
-
Almodóvari filme on ikka iseloomustanud kirg, identiteediotsing, värvikad ja üllatavalt seotud elutaustad ühes isikudraamaga. Siin vaadeldavas viimases filmis on need tunnused justkui esil, dramaatilise tunnetuse kaotamisel ja üksipäini komöödiavormis on aga tegelased ja nende mured üsna pinnalised. Mõned käigud (nt sillalt aegluubis jalgratturi kotti kukkuv telefon) toimivad filmis ikka hoogsalt, peamine rõhk ja huumorilaad kaldub aga hoiakule, et tagumikku peidetud meskaliinitabletid teevad kõigil tuju heaks. Teame…
-
Leeotsa talu Kasispea külas Harjumaa ja Lääne-Virumaa piiril pole ju Tallinnast nii väga kaugel, aga aasta ringi olijaid pole sealkandiski palju. Talukultuur on asendunud suvituskultuuriga. Eestis on üle saja küla, kus ei ela enam keegi. Olen ise ka üles kasvanud Lõuna-Eestis ühes väikeses metsakülas. Mu koolitee algas varahommikul, sest bussipeatusse oli mitu kilomeetrit. Mäletan, kuidas unistasin külateel, et buss hakkaks käima kodule lähemalt. See oli olnud…
-
Baz Luhrmanni „Suur Gatsby” (2013) valmistas pettumuse. Francis Scott Fitzgerald on kirjeldanud oma raamatus glamuurseid, suursuguseid pidusid, 2013. aasta adaptsioonis näeme aga banaalset ja ülemäära toretsevat pidutsemist. Tõsi, 1920. aastad olid jumalavallatud: naised oma iseteadvate lühikeste soengutega ja pahkluid paljastavates kleitides, ehiti end sulgede ja pärlitega. Kuid tänaste moraalinormidega võrreldes võib öelda, et seda vulgaarsust saatis ikkagi vaoshoitum käitumine ja väljapeetus. Vulgaarne väljapeetus?
2013. aasta Gatsby filmilugu…
-
Ometi ei saa kogu seda pinnapealset ilu ja sügavuse puudumist filmile hetkekski ette heita, sest kuna stsenaarium põhineb raamatul „Suur Gatsby”, on see juba vaikimisi kuulikindel kõikide selliste vajakajäämiste vastu. Fitzgeraldi romaan omal peenel moel just sellest rikaste mõttevaakumist ju räägibki. Raamatu kujul tuleb neutraalsena näida sooviva jutustaja Nicki õhkõrn hukkamõistev kallutatus välja tema osavast sõnavalikust. Lugedes pikka kirjeldust ilusatest asjadest, mis mõnda tuba, pidu või…
-
Edutee algas „Oopiumisõjaga”
Ajaloodraama „Oopiumisõda” (1997) jutustab ajast, kui Hongkongist sai Briti impeeriumi koloonia. Konflikt sai alguse 1838. aastal, kui suurriiki valitses Qingi keisridünastia. Hiinas vohas oopiumikaubandus, mis täitis eelkõige briti kaubitsejate kaukaid ja hävitas hiinlaste tervist. Filmis saadab keiser Daoguang oma ametniku Lin Zexu Kantonisse kompanii East India, Co esindajatega läbirääkimisi pidama ning ühtlasi korruptsiooniga võitlema. Kuulekas vasall hävitab ebadiplomaatiliselt tohutul hulgal oopiumi, ent britid ei…
-
Ent „Baraka” oli alternatiivne, vaata et revolutsiooniline ka puht kinematograafiliselt. See oli üks esimesi selles mahus katseid panna üks „lugu” filmina toimima ilma ühegi otsese „loota”, panna tööle mingi sügavam element, mingi mõistuseülene loogika. Samuti oli uuenduslik Fricke’i visuaalne keel: ta kasutab palju suuri plaane ja ülipikki aegvõtteid. Ta arendas välja isegi oma ainulaadse kaamera, võttis kasutusele 65 mm filmilindi. Tulemuseks oli film, kus võis pidevalt…
-
Ärge nüüd palun mõelge, et tahan pika sissejuhatusega kuidagi vihjata, et Andres Keili „Folk juu!” ja Gerda Kordemetsa „Kabaree” kunstiline tase kuidagi nõrk oleks. Ei, seda kindlasti mitte. Pigem on asi mingis igavikulisusele häälestatuses, mis tabas mind enne nende dokumentaalfilmide vaatamist. Siin need pooletunnised tagasihoidliku eelarvega tehtud ülesvõtted nüüd on: mõlemas räägitakse muusikast, mõlemas räägitakse paarkümmend aastat kestnud traditsioonist. Mõlemad filmid on terviklikud ja professionaalsed, üks…
-
„Artistis” on vastandatud tummus ja helilisus, nagu kujuteldav ja reaalne, võiks öelda ka nagu müüt ja ajalugu. „Artisti” tegelased elavad maailmas, kus valitsevad tummfilmi seadused. Ja tummfilmi seadused on antud juhul otse loodusseadused, need kuuluvad just nimelt kujutatava keskkonna juurde, mitte filmitehniliste võimaluste juurde. Ja selles tummfilmi seadustega maailmas elavad inimesed „nii”. Nad liiguvad iseloomulikult „nii” (kerge kiirendusega), räägivad „nii” (tekstitahvlid), väljendavad oma tundeid „nii” (markeeritult).
Korrakem…
