-
Filmi „Metslased” üheks pooluseks on kolme noore armukolmnurk, kusjuures vastupidi selle väljendi tavapärasele tähendusele armastab Stone’i kolmik üksteist jäägitult. Mehed Chon ja Ben on vastandlikkusest hoolimata (üks endine lahingukogemustega eriüksuslane, teine budistlik lillelaps) jäägitud sõbrad, kes ilma mingi vastastikuse kiivuseta armastavad ja kepivad neiut hüüdnimega O. Kolmik elab Lõuna-Californias ideaalset luksuslikku paradiislikku elu, sest mehed kasvatavad paikkonna parimat kanepit, turustavad seda nagu Eesti talumees kartulit ja…
-
Detailid loovad kunsti, loovad elupeegelduse. Üks vendadest kaluritest räägib, et nad peavad ankrud tuppa peitma, muidu varastatakse need vanametalliks ära. Piisakeses peitub ookean, selles ankrus tänase päeva moraal. Parandatakse võrku, keritakse põhjaõngesid – see on juba ehe etnograafia. Ligadi-logadi majad, vaesust õhkavad interjöörid. Kortsikud rõivaks. Meeste kortsulised näod ja pragulised sõrmed loovad neist ausa portree. Vindid-vändad-vintsid on üleni roostes ja kolisevad mis hullu. Kas number 1978…
-
„Puhastuse” äng on saavutatud väga lihtsa võttega. See näitab otsast lõpuni vaid ühte asja: naiste lõputut piinamist, ahistamist ja mõnitamist meeste poolt. (Zara: „Sealt nad tulevad! Need mehed!”) Kui sekkub mees, väänleb naine varsti mudas või külmas vees. Mehed on ohtlikud värdjad, psühhopaadid, kes tuleb tappa – muid variante pole. Ja kui mees ei ole sadist (Hans Pekk), siis on ta puruloll. Hansu käitumine on arulagedam…
-
Poisid, kellele anti lõputunnistus enne eksameid või kes pidid kooli pooleli jätma, et minna värbamispunkti, olid sündinud aastatel 1924–1927. Muidugi oli tollal väga palju neid noori, kes olid pärast kohustuslikku kuueklassilise alghariduse omandamist alustanud juba töömehe teed. Kui vaadata rahvaloenduste andmetel koostatud rahvastikupüramiide, siis näeme, et 1934. aastal oli Eestis ligi 44 000 viie- kuni üheksa-aastast poissi, 1959. aastal 41 000 30- kuni 34aastast meest. Ja…
-
Seaduslikkus ja eetilisus
„Kümnest kümneni” on irooniline lugu, mille tegijad paistavad olevat tahtlikult absurdini viinud. Selles on ka jagu sarkasmi, ent kõik – või vähemalt kõik need, kelle esteetiline taluvuspiir alkoholiteema suhtes pole ülearu madal, saavad siiski hea suutäie naerda. Ent vaevalt on vaataja naerutamine olnud filmitegijate peamine eesmärk, sest nali on iseenesest küllalt kibe.
Millest see film tegelikult ikkagi räägib, jäigi mulle aga küsimuseks. Sest loo pealtnäha…
-
Eelnevale sekundeerib filmis veel ühe noore jahimehe jutt sellest, et kui üks noor mees ostab endale kuskile maatüki, läheb maale elama, hakkab seal lambaid, sigu ja lapsi kasvatama, ja vilja ja metsa, siis omal maal ta jahti pidada ei saa, sest „mingi küünikute seltskond on saanud enda kätte jahipiirkonna, seadused tagasid seda, ja teevad seal turismijahti, aga kohalik kogukond on asjast väljas”. Praegune seadus ei kohustavat…
-
Suure sõnumi edastamiseks on Zeitlin leidnud mõjuva viisi, paigutanud linaloo keskmesse ilmsüütu ja siira tüdruku, kelle tegemised on liigutavad ning fantaasia kaasahaarav. Hushpuppy ütleb nagu rahvatarkus, et lapse suust peab inimene tõde kuulma: „Universum sõltub kõikide osade täpsest kokkusobimisest. Kui ka kõige väiksem osa hävib, kannatab kogu tervik.”
Ennekõike loodusfilmide tegijad on juba mõnda aega tõdenud, et globaalseid keskkonnamuutusi on äärmiselt keeruline kinolinale tuua. Teema mastaapsus tingib…
-
Ilmar Raag on trükki andnud oma kõne, mille kandis ette Eesti filmi 100. aastapäeva pidulikul aktusel Tartu ülikooli aulas, kus ta sedastas, et „me elame praegu aina rohkem audiovisuaalsel ajastul”. Sellega haakub ka minu subjektiivne mõttelõng, et kui kunagi sadade aastate pärast peaks inimkond tagasi vaatama XX sajandile, siis vahest olulisemaks saavutuseks kui tuumaenergeetika või kosmosesse tung või kaks maailmasõda on hoopis liikuvate piltide loomine ehk…
-
Tapatalgute aegu
Filmi tegevus leiab aset väga traagilisel ajal, 1937. aastal, kui jaapanlased vallutasid tollase Hiina pealinna Nanjingi. Järgnesid metsikud tapatalgud, vägistamised, kõik jõledused, millest te võite lugeda juba Tšingis-khaani vallutusretkede kroonikatest. Päris täpselt ei ole võimalik enam kokku arvutada, aga üldiselt peetakse reaalseks ümmarguselt 200 000 ohvrit. Jaapanlased vähendavad arve, mõned ägedamad natsionalistid eitavad üldse, aga tõendeid, ka endiste Jaapani sõjaväelaste päevikuid, meenutusi, väljaütlemisi, ka fotosid…
-
Asjalikult kirjeldatakse (kaamera ja mikrofoniga) sekretäride vaeva nendega, kes tööd soovivad, kes haaravad kinni igast õlekõrrest, et pinnal püsida. Ametnike töö vastu tekib sümpaatia, ametnikud vormistavad tööle inimesi sotsiaalabi töökohtadele. Pikemalt näeme ühe pesapallimütsis endise ehitusmehe reisisaatjana töölevormistamist. Tema on teeninud leiba Soomes ja Rootsis, aga mõnda aega pole kuskilt sobivat otsa leidnud. Näikse, et leidub neidki, kes on kohale tulnud (tasuta?) kohvi ja saiakese pärast.
Oh-oo!…
