-
Loetlen kataloogist mõned tänavuse konkursikava lavastajanimed, mis ütlevad juba ka Eesti filmisõbrale midagi, sest nende tehtut on vähemalt PÖFFil, aga õnneks järjest sagedamini ka meie väärtfilmikinodes näidatud: Jacques Audiard, Abbas Kiarostami, Sergei Loznitsa, Ulrich Seidl, Cristian Mungiu, Alain Resnais, Michael Haneke, Ken Loach, Walter Salles, Leos Carax, David Cronenberg jt. Mitmed suured tegijad nagu mullune tähelepanupüüdja Terrence Malick või Paul Thomas Anderson ei saanud oma uusi…
-
Nelja päeva jooksul näidati peamiselt kolmes saalis ligi kakssada filmi. Igal hommikul alustati kell üheksa ja lõpetati alles pärast keskööd. Arusaadavatel põhjustel oli kõige rohkem filme araabia riikidest: kohalikku publikut jätkus peamiselt Palestiinat jt araabia maid puudutavate filmide seanssidele. Nii-öelda lääne dokkide vaatajaiks olid külalisrežissöörid, kes jagunesid eri seanssidele ja täitsid saalis ära keskmiselt vaid 5–10 istekohta.
Räägin nüüd pisut lähemalt kahest üsna erisugusest, aga rohkem meelde…
-
Filmi „40 + 2 nädalat” autor langeb samuti infotulva ohvriks. Ta otsustab enne sünnitust teha tutvust kõigega, mida „turg” pakub. Turg aga pakub riigihaiglaid, erahaiglaid, kodusünnitamise apologeete, homoöpaate ja keda kõike veel – puudu on vaid leviteerijad. Näha võib aktivisti, kes propageerib loodussündi, kus pärast lapse ilmaletulekut ei lõigata nabanööri läbi ja platsentat kantakse kaasas kuni kümme päeva (sest näiteks šimpansid teevad nii), ning new age’i…
-
II
Suhted, pöörded ja moraalsed dilemmad kujunevad „Lahkuminekus” teravalt, kohati isegi põneviku laadi intensiivsusega ning seejuures selgelt ja inimlikult. On tähelepanuväärne, kuidas režissöör Farhad avab aegamisi, täpselt ja tundlikult iga kandva tegelase karakteri. Perekonnad on omavahel nagu peegelpildis, samuti on peegelpildis mees- ja naiskarakterid eraldi võttes. Igaühe puhul toimib siiski sama kujutusprintsiip: see, kes alul mõjub tegevuse järel sümpaatselt, mõjub tausta avanedes hiljem mõneti antipaatselt ja vastupidi.…
-
Ent mõistagi on Farhadi linateos film eesriide tagant ka poliitilises mõttes. Pärast ajatolla Khomeini revolutsiooni 1970. aastate lõpus on Iraan elanud küllaltki tõsises poliitilises ja kultuurilises isolatsioonis ning on üpris arusaadav, et sellistes tingimustes võrsuv kunst allutab end väljendusviisidele ja normidele, mida väljaspool pole kuigi lihtne mõista. Olen kindel, et „Lahkuminekus” on päris palju kujundeid ja detaile, mis mõjuvad lääne vaatajale täiesti argipäevaste ja tavalistena, ent…
-
Mõnikord juhtub, et kui filmi on aastaid nikerdatud, siis on tulemus kahvatu, kuid „Raudtaevaga” õnneks nii pole läinud. Film läks kohe hooga käima, eriefekte jagus kuhjaga ning naljad üllatasid lõpuni. Hirmus just ei olnud, aga ulmeline oli see šedööver küll. Kui saaks, vaataks kohe uuesti. Neile, kes pole kursis: otsige üles sama tiimi tehtud eelmine linateos„Star Wreck: in the Pirkinning”. Ka seda filmi tehti peaaegu sama…
-
Riiulile nihutamise algus
„Lindpriide” keelustamisest ehk „riiulilepanekust” on siin-seal aastate jooksul ju juttu olnud, mis aga edasi sai, on sama dramaatiline. Mõned seigad müstifitseeruvad; telemajast filmimaterjalide päästmise, aga ka põletamise lugu vajaks kainet uurijat. Film on ammu valmis, valmis on ka tema lühendatud ja juurdevõtetega kohendatud remake „Rasked aastad” (mida keegi pole õigupoolest kunagi näinud!). Karasjov pöördub filmiarhiivi töötaja Pearu Trambergi poole: on oht, et algmaterjalid võidakse…
-
Hitchcocki „Šantaaž” uues kuues
Suurbritannia üheks selle suve olulisemaks kultuurisündmuseks tõotab kujuneda 6. juulile planeeritud kaua oodatud filmiõhtu Briti Muuseumis (Londonis Bloomsburys). Filmifännidel avaneb esmakordselt võimalus nautida Alfred Hitchcocki legendaarse põnevusdraama „Šantaaž” („Blackmail”, 1929) digitaalselt taastatud versiooni. Üritusega hakkab otsustavasse järku jõudma Briti Filmiinstituudi aastaid kestnud suurprojekt, mille lõppeesmärgiks on restaureerida kõik filmiklassiku lavastatud tummfilmid. Vanameistri elu ja looming pole tänaseni kaotanud oma aktuaalsust. Aprilli algul käivitusid…
-
Jah, Matrjoška on isegi liiga hästi öeldud. Ramsay filmi esteetika ei jäta midagi juhuse hooleks, viitamist ja osutamist selles jagub. Nii mõnedki korrad võib näha, et pisikesel Kevinil on seljas kas robotipildiga särgike või siis lõbusate robotitega pidžaama. Ühes säärases episoodis leiab ema ja lapse vahel aset ka lausa üldistava tähendusega väike dialoog. Ema pakub, et pisike Kevin võiks oma toa sisustada nii, et tuba peegeldaks…
-
Draama või dokumentaalfilm?
Nüüdseks on ajad muutunud ning see, mis tollal oli aktuaalne, võib näida pelgalt unenäo või pettekujutelmana. Kõik see, mis unenäos eluliselt oluline, on ärgates teadagi reeglina tähendusetu. Inimesele, kes on kogenud mitut aega, võib selline nihestatus olla aga üksjagu kummastav: kõik see, millesse ta on aastaid uskunud, ei maksa enam midagi. Õigupoolest antakse talle mõista, et kui kõik tollane oli vaid kui halb unenägu,…
