-
Nende materjalide põhjal, mida Kristjan Svirgsden ühe terve inimpõlve jooksul on filminud, võinuks omal ajal peaaegu terve Lobi küla rahva vangi saata. Toona nii loomulikku on täna kinolinalt ka endal uskumatu vaadata – et me tõesti kogu külarahvaga, koos oma emade, isade, vanaemade, vanaisade ja lastega toimetasime sügaval nõukogude ajal avalikult: pidasime sütitavaid kõnesid vabadusest, marssisime terve külaga piki Lobineeme teed laulude, trummide, pasunate, loosungite ja…
-
Filmi valmimisega sai autori sõnul tasutud ammune võlg, arvatavasti koduküla, kohalike elanike ja iseenda ees. Filmi „Mida ei mäleta, pole olnd” kaadrid pärinevad valdavalt Svirgsdeni enda arhiivist, mida selle filmi tarbeks on kogutud üle kahekümne aasta. Ainest on olnud rikkalikult ja seetõttu on teosest välja praagitud kogu autorile vähe tähtis või mürarikas materjal. Võib-olla, et tegemist ongi filmiga, mis läheb korda vaid väikesele osale inimestele, neile,…
-
„Poliss” pole kindlasti noorsoopolitseinike keerulise töö naiiv- optimistlik ülistus. Näeme ka ametnike endi varjupoolt, stseeni, kus abisaamiseks politseisse pöördunud tüdruku õnnetu pihtimuse peale ohjeldamatult naerda lagistatakse, ning seda, kuidas ametnike endigi pereelus ei kulge asjad kõige sujuvamalt. Film on üle kahe tunni pikk ning selle jooksul ei võeta ühtegi teemat konkreetsesse suurde plaani, mitte ühelgi üksikjuhtumil ei jääda süvitsi pidama. Kõik muudkui kulgeb, kaamera jälgib politseinike…
-
Keedusel on vastupidi. Selle asjaolu järgi võiks ju „Varesesaare venelased” kuulutada avangard- või alternatiivfilmiks, kummati on tegu sulaselge realismiga. Ei tehta siin moodsaid vigureid, vaid jutustatakse verbaalselt tõde, karmi tõde, mis ei vaja enam utreerimist, seda ei vormi ega sisu lisamise abil.
Kes siis on Keeduse portreeritavad tavavaataja arvates, (neid, nagu ma mainisin, ei ole vist olemas)?
Vargad, tööpõlgurid (üks on oma elu jooksul vaid kaks päeva ametis…
-
Talletada ja teadvustada
Et Raphaël Gianelli-Meriano portreelugu Kaplinskist esilinastus Eestis peaaegu samal ajal Ulrike Kochi filmiga „Regilaul”, siis tundub paratamatu näha nende kahe vahelisi paralleele. Üldiselt võttes on neist filmides otsitud Eestimaalt teatud vaimsust, mis neil LääneEuroopas tundub olevat hääbunud või kadunud. Üks film lahkab laulutraditsiooni, teine portreteerib konkreetset inimest, ent kumbki linateos pole lugu ainult oma huviobjektist/subjektist. Nagu Koch, nõnda kaasab ka Gianelli-Meriano üpris hulgaliselt loodusvaateid…
-
Vana olemas, uus laiali
Küll aga tuleb näituse saatesõna lugedes esile üks teine probleem. Põhiosa fotodest on Eesti Filmiarhiivi fotokogust, aga uuematest filmidest arhiivil kahjuks fotosid ei ole, need saadi Eesti Filmi Sihtasutusest ja tootjatelt. Eesti Filmi Andmebaasi juhtivad loojad Hagi Šein ja Reet Sokmann (kes, muide, teevad seda väga mahukat andmebaasi MTÜs) on samuti maininud, et kui Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi toodangu kohta on materjalid arhiivides…
-
Filmis on üksjagu selgelt esil näiva ja tegeliku temaatika. Nii nagu üht olulist tegevusliini kannab politseinike paar, on ka vaataja selle filmi puhul suuresti jäljeajaja rollis. Taustad avanevad ja pöörduvad ning et peategelasi on mitu, tuleb justkui juhuslikult ristuvaid suhteliine jälgides endalt aeg-ajalt küsida: kes on kellele kes? Näiv pole tegelik, aga mis on siis tegelik?
„Üksik saar” sellele küsimusele otse ei vasta, tegevuse käiku jälgides kujuneb…
-
Täna, Johannes Pääsukese 120. sünniaastapäeval, kutsub Eesti Rahva Muuseum filmitegijaid aadressil http://www.erm.ee/redirect/1047 täiendama muuseumi filmikogu Nõukogude Eesti argielu käsitleva filmimaterjaliga. Amatöörfilmitegijate materjal, mis kajastab tsensuurivaba argielu, on vajalik täiendus kroonikafilmide ja ringvaadete infole Nõukogude Eestist. Esimese pääsukesena annab 30. märtsil Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum Eesti Rahva Muuseumile üle omaaegse Eesti Põlevkivi filmiklubi 137 filmi aastatest 1961–1988, et tagada nende parim säilivus. Samal päeval esitleb Eesti Filmiarhiiv ERM is…
-
Teise toa seinaorva on paigutatud kaks arvutit, kust saab väikselt ekraanilt ja kõrvaklappidega vaadata vanade ringvaatefilmide valimikku. Võimalik, et tegemist on isikliku kiiksuga, aga minu jaoks on just see kõige huvitavam osa näitusest. Kõige ägedam on ikka see, kui näituse korraldaja ennast unustab ja poetab muuseumisaali põrandale hunniku huvitavat materjali, mille sees on nii põnev kolada. See on justkui jäämäe veealune osa, mida tavaliselt näitustel näha…
-
Ehkki turumajandus määrab paljus ka filmielus toimuvat, on Vietnamis kõige kiuste sirgunud uus lootustandvate filmitegijate põlvkond. Pilkupüüdvad on olnud näiteks Tony Bui kolmest novellist koosnev mõistulugu „Kolm hooaega” (1998, ühes peaosas Harvey Keitel), ühiskonnakriitilised satiirid „Baaritüdrukud” (2002) ja „Suurlinna Tuhkatriinu” (2004), romantiline komöödia „Kui mehed jäävad rasedaks” (2004), õudusfilm „Muoi” (2007). Torontos, Vancouveris, Pusanis, Hongkongi homofilmide festivalil ja tänavusel „Berlinalel” linastunud Vu Ngoc Dangi tragikoomiline kiredraama…
