-
Kersna raamatut reklaamiti juba suvest saati, Aunaste intervjuu ajaks oli seda jõutud ka retsenseerida. Ja nagu ikka, jagunes arvamusi seinast seinani.
„Üks inimene – ma ei julge öelda, et võhivõõras, sest kõik tunnevad mind, mis sest, et me pole võib-olla elusast peast kohtunud – ütles, et ta on lehekülge 117 lugenud vähemalt 50 korda, ja seda öeldes olid tal pisarad silmas,” on väitnud Kersna Õhtulehele (14. XII…
-
Kui linateose aluseks võetakse hea lugu, tekib tõsine lootus saada hea film. Paljud head lood on ka kehvalt välja kukkunud. Kui aga head lugu ei ole, siis head filmi kindlasti ei tule. Muidugi kui jätta kõrvale asjaolu, et mõned head filmid on erandlikult sündinud väga napi stsenaariumiga või hoopiski ilma.
Oskar Lutsu „Kevadet” võib kindlasti pidada heaks looks – kirjandusteadlased on selle määratlenud tüviteksti, tervikteadvust võimendava tekstina.…
-
„Edekabeli” tase sõltub peamiselt sellest, kui parodeerimisväärilisi saateid hooaeg on pakkunud. Seekord oli ilmselt tavalisest parem aasta ning ka Normanni rollide hulk saate jooksul (23) ei ületanud mõistlikkuse piiri. Eriti särav nägi eksjoodik-eksabikaasaekskeskerakondlane välja Eesti meedia kolme graatsiana: Maire Aunaste, Kirsti Timmeri ja Rein Langina. Saade sisaldas ka julget võitlevat kodanikupaatost. „Joovad naised peaksid kapist välja tulema” on kõlav avapauk järjekordseks sotsiaalkampaaniaks. Ja tore, et peeti…
-
Õppisid ülikoolis semiootikat. Kuidas sa filmikriitikasse sattusid? Millal õieti filmidest kirjutama hakkasid? Ja millega praegu peamist leiba teenid?
Jah, õppisin EHIs kaks aastat semiootikat, siis läksin teatriõppesse. Esimesed artiklid jäävadki sellesse aega, kui semiootikat õppisin. 1996. aastal astusin TMK toimetusse ja pakkusin end kirjutama Tarantino filmidest. Filmihuvi on aga muidugi varasem. Kunagi kaheksakümnendate lõpus juhendas Helle Karis Westholmi gümnaasiumis kahe lennu jagu filmikallakuga klassi, kuhu kogunesid üsna…
-
Draama tegevustikus pole oluline põhjusetagajärje seos, sellest tähtsam on psühholoogiliste nüansside täpne ja usaldusväärne esitamine. Draama peab olema realistlik, seda võib võrrelda romaaniga (ütleme, et „Üks mu sõber” sarnaneb realistliku jutustusega), tegemist on alati karakterikunstiga. Kui mõnda filmi saab määratleda kui näitlejateost, siis sobib see just draama korral.
Kaameraga maalitud Tartu
Draama tempot pidurdavad harilikult loodusvaated ning pikad dialoogid ja isegi draamateoses poolkeelatud monoloogid. Kivastik on maalinud Tartut,…
-
Eesti mängufilmid Prantsuse Filmoteegis
Programmi avafilm 23. XI oli Theodor Lutsu “Noored kotkad” (1927), mille esitust 400kohalises Henri Langlois’ saalis saatis rokkansambel Kosmikud. Tervitussõnad ütlesid filmoteegi programmidirektor Jean-Francois Rauger, Eesti Filmi Sihtasutuse tegevjuht Marge Liiske ning äsja Pariisis filmi lõpetanud Ilmar Raag.
23. XI kuni 5. XII väldanud retrospektiiv pakkus vaatamiseks kokku üheksa Eesti mängufilmi. Lisaks Theodor Lutsu debüütfilmile Kaljo Kiisa “Hullumeelsust” (1969) ja “Nipernaadit” (1984), Grigori Kromanovi…
-
Talvik liigub vilunud giidina Eesti lähiajaloo kõige keerukamates katakombides ja suudab need arusaadavaks teha. Näiteks lõik „Ajavagudest”, kus tunnistaja rääkis, kuidas Loksa rahvas päästis 1941. aasta suvel põleva õliga kaetud merest ristleja Karl Marx meremehi, ei jäänud emotsionaalselt kuidagi alla „Pealtnägija” kõige hirmsamatele paljastustele 13aastase tüdrukuga erootilisi kontakte soovinud jälkidest pervertidest. Ometi on sündmuste ajaline vahe 70 aastat. Sama nappide vahenditega suutis saatejuht elustada pikaaegse Viljandi…
-
Teisisõnu, ehkki Johannes Saarepera on eesti rahvale kahtlemata oma, on ühtviisi selge Andres Laasiku töö tänuväärsus, kui ta annab põhjaliku ülevaate Kiisa pikast ja rikkalikust loometööst. Autori poolt ära tehtud taustauuringute maht on muljetavaldav: siin on kommentaare Kiisa kolleegidelt ja kaasaegsetelt, katkeid retsensioonidest, aga üksjagu ka ülesotsitud arhiivimaterjale. Ja, mis pole tähtsusetu, lisaks sellele kõigele autori isiklik nägemus.
Kui raamatut „Ikka hea pärast” iseloomustada, hakkab kohe silma…
-
Lino Brocka ja teised
Möödunud sajandi jooksul Filipiinidel sündinud filmilavastajaist on suutnud mujal Aasias enesele nime teha paar tosinat persooni ja kogu maailmas kümmekond. Usutavasti rahvusvaheliselt tuntuim on 1. jaanuaril 60aastaseks saanud Brian Yuzna, üks modernse fantaasia/ õudusfilmi rajajaid. Ta on USAs hariduse omandanud nn videorevolutsiooni laps, piirangutest vabanenud filmikunsti esindaja, kelle teosed on olnud videolevis mitmeid kordi edukamad kui kinolevis. Ent kõik Yuzna kassahitid on valminud…
-
Hea näitleja suurepärane esitus
Gary Oldman filmi „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” peaosalisena küll raamatu Smileyle päris ei vasta. Elegantne, kohutavalt korrektne, vaieldamatult kena mees ülikorralikult kogu aeg ülikonnaga. Kui ta prillid ära võtab, siis vilgub tema pilgus pigem terast. Väliselt on ta pigem tardunud ja ühtegi emotsiooni temast naljalt välja ei paista.
„Smiley on tuhm, ta ei käi hästi riides. Ma pidin mängima täiesti ebahuvitavat tegelast, kuid andma…
