-
Kolme kümnendi töö vili
Malick alustas tööd „Elupuuga” väidetavalt juba seitsmekümnendate lõpul, mil saatis oma operaatorite grupi mööda maailma otsima kaadreid erakordsetest looduskooslustest ja -nähtustest. Muide, filmi praeguse operaatori Emmanuel Lubezki sõnul sisaldabki nüüdne film ka selliseid kaadreid, mis on üles võetud palju aastaid tagasi. Et Malicki teisele filmile järgnes, „Elupuu” asemel aga hoopiski kahekümneaastane paus ja et noor filmilavastaja pöördus eraklusse, on juba üksjagu kõneldud,1 mistõttu…
-
Smarzowski „Róza” keskmes on Masuuria „vabastamine”. Poola kirdeosas paiknev Masuuria on tuntud kui Vana-Preisimaa ja „2000 järve maa”, millel on pikk ajalugu. Aastasadu on elasid seal masuurlased – uhke rahvas, keda ei võtnud päriselt omaks ei sakslased ega poolakad. Raskustele vaatamata olid nad seni oma eluga kuidagi hakkama saanud. Tõsi küll, ka Saksa sõdurid käitusid nagu sõjakurjategijad – vägistasid ja tapsid. Smarzowski ekraanilugu jutustab sündmustest suvel…
-
„Me peame Kevinist rääkima” põhineb Lionel Shriveri (tõelise nimega Margaret Ann) samanimelisel romaanil, mis on 2008. aastal ilmunud ka eesti keeles. Tegu on traagilise looga emast, kes vaatab tagasi oma kohutavaks muutunud elule. Nimelt saab tema pojast Kevinist teismeline koolimõrvar, kes tapab külmavereliselt hulga koolikaaslasi ja mitte ainult. Süü- ja leinakoorma all kokku vajuv kunagi nii edukas Eva hakkab oma kildudeks purunenud elu uuesti kokku kleepima.…
-
Elutruu tülpimus, pettumus, hingetühjus
Seekord oli „Just film” kavas palju ingliskeelseid filme, tundub, et võib-olla rohkem kui kunagi varem, ent seegi mulje võib olla petlik. Igatahes tuleb tänavusest noortefilmide kavast esile tuua USA väga karmisisuline linateos „Loomariik” („Animal Kingdom”, rež David Michod) ja psühhedeelne film „Tabamatu õnn” („Happiness Runs” rež, Adam Sherman) ning Suurbritannia komöödia „Röst” („Toast”, rež S. J. Clarkson). „Loomariik” kujutab eepilises vormis kriminaalset lugu…
-
Üks on kindel: TTV on eelkõige kultuurikanal – ainus Eestis. See valdkond ei piirdu spetsiaalsete saadetega, isegi uudiste teemad on rõhuvalt kultuurikesksed. On ju jalgrattasõit linnas („Tartu uudised”) tänapäeval kahtlemata kultuurinähtus. Tallinna veteranide meesansamblist („Ajaga sammu”) rääkimata. Isegi lastesaatest „TeTeVeke” oli silmaringi avardamisel kasu: sain teada, et „sead on väga lõbusad loomad ja neile meeldib lammastega ringi kepsutada”.
Kultuuriharude spekter on väga lai: tänavatantsust maastikuarhitektuurini; Aleksei Turovski…
-
Kes valis valijad?
Arutasime seda Eesti Filmiajakirjanike Ühingu koosolekul ega saanud endist üle – me pidime seda ise tegema. Meie õnneks on meie liikmeskonda eri aegadel kuulunud ka palju nüüd filmiametnike või teadlastena tegutsevaid inimesi. Muide, paar inimest ka loobus eetilistel põhjustel, kuna tegutsevad režissööridena või produtsentidena. Loomulikult otsisime üles filmiteadlased. Pöördusime isiklikult 33 inimese poole. Ei saa öelda, et vastajad oleksid aktiivsed olnud, kuid see näitab…
-
„Koduabilist” lugedes ja vaadates ei ole väga raske mõista nii kirjastuste kõhkluste kui ka teose suurmenu põhjusi. Stocketti lugu kõigub kriipiva sotsiaalkriitika ja sentimentaalse sopakirjanduse piiril, nii et kohati võib olla raske otsustada, kumba žanrisse ta ehedamalt kuulub. See on just seda tüüpi lugu, mis võibki ainult kas totaalselt põruda või olla üliedukas. Ühtpidi ei ole siin midagi uut: rassilise ebavõrduse teemat on Ühendriikide kirjandus- ja…
-
Kuid Pelevin on omal sürreaalsel kombel tabanud Venemaa elu teiselt poolt peeglit. Sel aastal olevat Viktor Pelevin vene ajakirjanduse andmetel olnud Nobeli kirjandusauhinna kandidaat, kusjuures paljud – ja mitte ainult vene keeleruumis peavad teda kultuskirjanikuks.
Aeg on siiski näidanud ja kinnitanud, et teda on raske teatrilavale tuua või koguni filmilinale transporteerida. Eestis on lavastaja Mart Koldits olnud tema suur fänn ja lavaletooja. Tulemused pole pahad. Filmilinale on…
-
Ajal, kui Aafrikas plahvatavad rassilise puhtuse nimel tuumapommid, natside kosmoseraketid lähenevad Kuule ja Jaapani kolonisaatorid Brasiilias vihmametsi maha põletavad, on Kesk-Lääne rikaste japside seas moodi läinud millegipärast igasuguste „muistse” Ameerika (s.t Ühendriigid enne Suurt sõda) muinasesemete kogumine. Iseäranis on moes relvad – just need, millega kappasid kunagi ringi kauboid ja millistega sõditi Kodusõjas. Kus on turg ja nõudlus, sinna sigineb peagi ka pakkumine ja nii hakkavad…
-
Teatavasti saatis esimene suurem edu Nanni Moretti tragikomöödiaid „Kuldsed unelmad” ja „Missa on lõppenud”. Ometi kujunes karjääri jaoks teedrajavaks karjeristliku majandusministri värvikas roll kolleeg Daniele Luchetti satiirilises komöödias „Portfellikandja” (1991). Too võimumängudes ja kuritegelikes mahhinatsioonides karastatud kõrgelennuline politikaan osutub tühiseks küünikuks, petturiks ja korruptandiks. Just seda laadi peene huumoriga vürtsitatud ühiskonnakriitikat on Moretti viljelnud edaspidigi. Ent mitte ainult. Hea vastuvõtu on leidnud ka autobiograafiline „Kallis päevik”,…
