-
Ligikaudu sajast viimases voorus eraldatud audiovisuaalkunsti sihtkapitali toetusest ainult veerand on kuidagi seotud uute filmide arendamise või tootmisega. Summad on filmitootmiseks muidugi suuremad kui pulmadeks ja matusteks.
Ei taha kuidagi seada kahtluse alla sihtkapitali nõukogu kompetentsi või aatelisust. Nõukogus on igati lahtise pea ja missioonitundega inimesed, crème de la crème, kes meil võtta on. Häda on selles, et nende õlul lasub moraalne koorem mujal tegemata asjade eest.…
-
Emotsionaalne lähiminevik
Film „Et meeldiks kõigile” oli oodatud, sest Vabadussõja mälestusmärgi rajamine ja selle ümber käinud diskussioon, on paljudel värskelt meeles. Mõni tunneb siiamaani võidurõõmu, mõni ei saa kaotuse mõru mekki suust. Kas see film toob selgust meie emotsionaalsesse lähiminevikku? Ootusele vastasid need arvukad ja võimalik, et kõige tugevamini mällu sööbinud stseenid, kus näidatakse linnulennult askeldamist mälestusmärgi ehitusplatsil ehitusjärkude kaupa.
Filmi muus osas autor üllatas. Kristina Norman ei…
-
Siis jälle mõtlen, et teen ehk autorile liiga, sest kunstilisi etteheiteid mul sellele poolsõnatule filmile pole. Miks poolsõnatule? Aga sellepärast, et räägivad ainult veefirma laborandid, kes kõik teatavad meile, et Tallinna joogivesi on kole puhas. Inimesed on vastandatud lindudele järve ja lennuvälja kohal, viimased nokka jutuks ei paota. Tinglikkuseklass on selline.
Dokumentaalis, mis peegeldab üksüheselt reaalsust, pole sihuke trikk lubatud. Aga siiski – kui üksüheselt?
Kas võime uskuda…
-
Vallo Toomla „Elisabeth von Ungern-Sternmeer”
(17 min) on romantismiajastu võtmes
ilulev draama nimipeategelase üksindusest
ja igatsusest. Tegevuspaik mingil saarel, lained
rulluvad kohinaga randa. Paruness (Kersti
Heinloo) mõisas on sisemiselt pinges, teda vaevab
mure, sest Johann on merel, pole teateid,
reis kestab väga kaua. Keskses saalis leiab aset
dialoog parunessi õega (Riina Maidre), millele
lisatud kaks kõrvaltegevust: üks tüdruk mängib
pianiinol ja teine kappab pulkhobusel edasi-
tagasi. Interjöörid ja rekvisiidid on täpselt
valitud, kuid mõisasaalis vasakul toapalmide ja
toolide taga…
-
Kellest on filme tehtud, raamatuid kirjutatud,
kes ise on oma esinemistega tundeid tekitanud
– selle inimese kujutamine seab tegija
kahtlema, mida portree loomisel näidata ja
mida mitte. Jaak Lõhmuse vooruseks on tema
filmiteema lähedus elukutsele ja selge huvi
Eesti filmiloo vastu, mis jätab mulje, et Lennart
Mere filmiaastate mõtestamine on lähtunud
sisemisest vajadusest. Vaataja juhitakse aastasse
1964, mil Meri kutsuti Tallinnfilmi ning
leidis aset ajastu märgiline sündmus, Urho
Kaleva Kekkoneni külaskäik Eestisse. Tollane
tippvisiit on võtmeks Lõhmuse filmi…
-
Vene praeguse ühe olulisema režissööri Aleksei Balabanovi („Värdjatest ja inimestest”, „Vend”, „Veos 200”, „Morfium”) viimane film „Katlakütja” pajatab põrutada saanud endise ohvitseri tagasihoidlikust elust 1990. aastate Venemaal katlakütjana. Katlamajas ta töötab, seal ta ka elab. Vana juhmi olemisega mees pakub sõbrateenet kunagisele rindekaaslasele, seersandile, kes korraldab aeg-ajalt likvideeritud ärimeeste või konkurentide laipade põletamist sealsamas katlamajas. Vana jakuut on nagu põrguvalvur, kelle ahjudes põletatakse „halbu inimesi”, nii…
-
Sellist tausta arvestades pole tegu sugugi kesise saavutusega. Vastupidi, vähemalt kaks omadust on täiesti samal tasemel kui „Jan Uuspõllus”. Esiteks hoogsus, s.t filmi tempo, mis vastandub järsult eesti filmi paranoilisele staatilisusele ning venivusele. Mitmed stseenid, eriti finaalis, on nii napid ja löövad, et mõjuvad pigem plakatite kui filmilõikudena. Siit ka mingi raskesti seletatav, kuid kindel assotsiatsioon Alexandre Dumas’ vanema nelja musketäri raamatuja filmiversioonidega. (Produtsent Ben oleks…
-
Hollywood vs. Tallywood
Eesti filmid olid just sellised, nagu kahtlustasingi: aeglased, hämarad ja fookusest väljas. Ei, mitte kaamera objektiiv polnud fookusest väljas (pilt oli enamasti jälgitav, inimesed ekraanil äratuntavad), vaid lihtsalt autori mõte ei tahtnud hästi teravduda. Ja ega festival isegi ei võtnud kontuure. Karta on, et suuremale osale potentsiaalsele auditooriumile jäi selle toimumine hästi hoitud saladuseks.
Kui Hollywoodis toodetud elavad pildid paistavad ja kostavad kaugele, teevad…
-
Rubljovi järel turgatab meelde koolilõpetanu Webb Ben Nicholsi filmist „Elluastuja” (1967), mis jõudis meie publikuni kummalise ümbersünni kaudu teatrilaval.
Jääme siiski Tarkovski juurde, kuigi mitte sellepärast, et „Andrei Rubljov” on spetsialistide ajakirja Sight & Sound küsitluste järgi pidevalt kuulunud kõigi aegade 50 parima filmi hulka, vaid sellepärast, et Sulev Keeduse film „Kirjad Inglile” on kahtlemata mõjutatud „Andrei Rubljovist”. Ma olen kaugel sellest, et öelda – spikerdatud. Mõlemad…
-
Dokumentaalfilmi ülesandest saab „Maailmafilmi” kontekstis rääkida kahes tähenduses: hääbuva talletamine ja toimuva (elu, inimeste, ühiskonna) dokumenteerimine. Neist suunitlustest lähtuvalt tooksingi nüüd esile mõned festivalil välja joonistunud teemapõimikud.
Globaliseeruv kultuur või kultuuride globaliseerumine?
Üleilmastumine on teema, mis puudutab meie XX I sajandi sootsiumi paljuski. Globaliseerumisest võib ühtpidi kõneleda kui globaalsest ja maailmavaatelisest „majandusterrorismist”, maailma vallutamisest ühesuguste kaupade ja tarbimisharjumustega, ent samas on globaliseerumise teine ja mitte vähem tähtis…
