-
Kuutõbine laps Einsteini ja Freudiga
Tont seda teab, kas ja kuidas möödus poisi lapsepõlv, oli ta rohkem Wolfele või Volvtšik, sündis ta agulis või külas, sõi või nälgis, aga temast sai üks eriline mees. Me saame vist kindlad olla, et 1971. aastast peale kandis Wolf Messing Vene NFSV teenelise kunstniku tiitlit ja suri ta igasuguse tõenäosuse vastu aastal 1974. Ta oleks pidanud elus läbitud kadalippu arvestades…
-
Lahendamatus
Uxbal kasvatab üksinda kahte last ja teenib elatist Barcelona allmaailmas. Uxbal vahendab illegaalidest töölisi, maksab altkätt politseile, seob seadust ja seadusetust. Ent Uxbal on vahendaja ka hoopis teistsugusel tasandil, ta suhtleb telepaatia teel surnutega, annab omastele edasi lahkunu teated, aitab lahkunuil teispoolsuses rahu leida. Vastuolud ümbritsevad meest igast küljest ja ühendada tuleb võimatuna näiv. Uxbali kuju on otsekui mitmekordsetel piiridel. Mehe elus ristuvad siin- ja…
-
Pole kahtlust, et Rein Raamat on eesti joonisfilmi ja animatsioonikunsti suur vanamees, teerajaja, nestor, auväärt hallpea ja igasuguse liikumise pildistaja, kes pole teps mitte tänase päevani kaamerat käest kõrvale pannud. Ja mina pean nüüd siin teda ja tema pikal eluteel tehtut oma kobaskelil sõnul üle pildistama.
Tihti on sõna ja pilt kultuuri üks kummalisim vastasseis ja ühendus korraga ning tihtipeale ongi see sõna ja pildi eriline ühesus…
-
Baltlaste filmivõidukesed
Huvitav, et Eestist palju suuremate majandusraskuste kiuste, mis eriti rängalt on tabanud Läti filmindust, on läti filmidel õnnestunud siiski pääseda „Berlinale’le”. Lühike ümarnukufilm „Tõrupoiss” (autor Dace Riduze) on lastefilmide festivali võistluskavas ja turul. Jätkuvalt paneb imestama, miks lätlased saavad juba aastaid oma lasteanimafilme „Berlinale”kavasse, aga Eesti animatootjatel jätkub arrogantsi nii madalalt mitte lennata ja nad pakuvad oma filme ainult justkui kõrgema taseme animafestivalidele.
Lätlastelt on…
-
Seda enam, et filmi sündmused arenevad ju läbi peategelase silmade ja neid saadavad tema kommentaarid. Ja nii – kuna me ju oleme ta mõtted ja tunded omaks võtnud – avastame midagi iseenda kohta. Midagi häirivat. „127 tundi” on peaaegu anekdootlik lugu noormehest, kes läheb matkama, jääb kogemata, õnnetul kombel kaljude vahele kättpidi kinni, kannatab janu ja nälga, joob oma uriini ning lõikab lõpuks taskunoaga endal käe…
-
Seda tõsiasja kujutab kenasti jaapani tummfilm, mis jõuab ligemale sajand hiljem ükskord ometi ka Eesti kinolinale. Futagawa Buntarō (1899–1966) nihilistlik samuraifilm „Madu” („Orochi”, 1925) ei ole küll nii kuulus kui mõni Ozu Yasujirō varane lavastajatöö või Kinugasa Teinosuke erakordne „Hullunud lehekülg” („Kurutta ichipeiji”, 1926), aga ikkagi on tegu tähelepanuväärse teose ja ilmeka sissejuhatusega jaapani tummfilmi.
Jaapanis saatis nii kohalike kui lääne tummfilmide linastusi lisaks elavale muusikale…
-
Kodumaja sünnipäevaks kinkisid Eesti Rahvusringhääling ja Eesti Filmiarhiiv Eesti Kinoliidule arhiivifilmide programmi aastatest 1976–1998. Fuajees avati fotonäitus Kinomaja ehitus- ning tegevusloost. Piduliku õhtu avasõnad ütles Eesti Kinoliidu esimees Peeter Brambat, ajaloolise tagasivaate koos filminäidetega pakkus Rein Karemäe, kes toona kinoliidu tegevsekretärina juhtis loomeliidu majandusasju ning koordineeris valitseva defitsiidi tingimustes ka maja ehitustöid ja materjalide hankimist. Kinoliidu ja Kinomaja ühiselust ja kunagistest erastamisplaanidest, samuti oma lapsepõlvemälestustest kõneles…
-
Tänane Uue tänava hoonestus pärineb aga XVIII -XIX sajandist. 1902. aastal valmis Uus tn 3 krundil elamu, mille autoriks on arhitekt Šott. Šott kasutas osavalt ära eelmise hoonestuse ehitusosi, alles jäid eelmise hoone gabariidid ja üldine planeering: põhikorpus toetub linnamüürile, tänava poole pööratud hooned ulatuvad katuseviiluga tänavani, tänava ääres on tara väravaga. Isegi akende paigutus jäi lõunapoolse tiibhoone fassaadil samaks. Samas lisas arhitekt ka omalt poolt…
-
Toit oli odav. Lõunatasin tulevases Kinomajas samal kevadel, kui Stalin suri, aastal 1953. (Muide, äsjasel pidulikul õhtul meenutasid vähemalt kaks kolleegi, et ka nemad kasutasid nooruspäevil sama sööklat ja ka nende muljed olid sama head.) Stalini ajal sai süüa häid väikesi viinereid. Hiljem, Brežnevi ajal, säilis selline võimalus veel üksnes Hiiumaal ja kord nelja aasta järel Moskvas Kremli kongresside palees, kui sind oli valitud NSV Liidu…
-
Kui rääkida kirjutajast, siis kõige olulisem on see, et tal oleks kutsumus. Kui tal seda pole, siis ei peaks ta seda tööd tegema. Tal peab olema tahtmine ja vajadus kirjutada. Kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Kutsumus paneb teda kirjutama tingimusteta ja igal juhul. Kas tellitakse või mitte, kas palutakse või mitte, kas makstakse või mitte – see kõik ei ole tõelise kutsumuse puhul tähtis. Ta lihtsalt ei…
