-
Ja nüüd, palun väga, Ervin Õunapuu on teinud „Taevavõtme”. Sellest filmist ei tee tervikut lugu ega tegelaste karakterid, lootus loos ei kehti kronoloogiline enne-nüüd-pärast-printsiip ega kausaalsus. Filmi hoiab koos esteetika, kunstiline lähenemisnurk, mis püsib kogu linateose vältel.
Nagu ikka sürrealismis, on „Taevavõtmeski” palju satiiri ja groteski (või tuleb öelda „pulli”?), musta huumorit, mängu ja karikeerimist-parodeerimist. Harilikult on parodeerimine sekundaarne, see vajab konkreetset taustsüsteemi, mida välja naerda. Sürrealismi…
-
Pärast tseremooniat muljeid vahetades leidus austajaid kõikidele videoklippidele, oma lemmikuks nimetati nii kalameest, sportlasi kui kudujat. Filmikaugema publiku etteheiteks oli see, et oleks tahtnud saada rohkem meelelahutust ja vähem kõnesid ning et kõned olid liiga klannikesksed. Kuid eks EFA galaõhtu ongi alati olnud kõnede pidamise ja auhindade üleandmise koht, selles mõttes jäävad niisugused kriitikanooled mulle arusaamatuks. Lavakujundus ning ETV lastekoor olid väga head, samuti eesti filmimuusika…
-
Tegu on õrnulmelise linalooga kolme kloonlapse sirgumisest erilaadses Inglise internaatkoolis, kus kasvatatakse inimteisikuid nii, et nende kehad jõuaksid sobilikku küpsusikka. Organidoonoriteks sirguvate noorte vahel põimub klassikaline armukolmnurk, mis tegelaste lühikese ea tõttu viitsütikuna tiksudes haaravalt lahendust otsib. Noored näitlejad Carey Mulligan, Andrew Garfield ja Keira Knightley moodustavad erakordselt harmoneeruva trio. Internaatkooli õpilaste erilisus tehakse selgeks juba filmi alguses. Loo arenedes kujuneb eriliseks aga asjaolu, et tegelased…
-
-
Oleme ka Viru keskuses näinud moeetendusi. Fuajeedes ja trepikodades isegi kunsti. Galeriigi töötas mõnda aega. Moe kui visuaalkunsti ja äri piiriala nähtuse puhul on ostukeskus mõistetav, see peab trenditundlikele ostjatele mõjuma. Iseasi on traditsiooniliselt intellektuaalse, turukauge kunstiga. Isegi kirjandus on ostjatele lähemale tulnud, moekalt, nagu mujal maailmas: raamatuesitlusi ja dispuute korraldatakse Apollo ostukeskuses või Rahva Raamatus. Ratsionaalseks põhjenduseks taas lugejate, tegelikult tarbijate, ostjate positiivne hõlvamine, nendega…
-
Kui võtta analoogiks ühe teise selle hooaja telesari, võiks „Jüri Üdi klubi” kujuneda kultuurilise sidususe ministeeriumiks. Eesti telekanalites pole ju ammu enam ühtegi sisulist kultuurisaadet. „OP!” on ainult ETV kultuuriuudiste ja AK kultuuriuudiste mõttetuma ja laialivalguvama teksti ja staatilisema pildiga ripats. Lihtsalt keegi räägib pikalt ja tüütult, kui hea asja ta valmis sai, ja mõni tema sõber kiidab, et on ikka hea asi küll. Ja nii…
-
Korraks meenus filmi vaadates Clint Eastwood, kes suudab oma töödes väga lihtsate vahenditega esile tuua inimeste sisepinge, mis on ühtlasi määratud aja kulgemisega. Kuidas voolab aeg siis, kui lootust enam ei paista; kuidas vaprus võib murduda, kui otsustusvõime ja valmisolek pannakse sunnitud ootusega proovile; kuidas püsitakse üksinduses. Boyle on keskendunud loole, väljapääsu otsimisele lootusetus olukorras, sellele, mis saab edasi, kui tegevusväli on pehmelt öeldes vägagi piiratud.…
-
Parim film
Parima Euroopa filmi tiitli vääriliseks on nomineeritud kuus filmi: „Variautor”, „Mesi”, „Liibanon”, „Jumalatest ja inimestest”, „Saladus nende silmades” ja „Soul Kitchen”. See on küllaltki kirev galerii. Meie kinodes on enne auhindade jagamist olnud võimalik näha viit filmi, vaid sakslaste komöödia „Soul Kitchen” on siin linastumata. See on kerge, hoogne ja lustlik komöödia, võib-olla isegi liiga pehmekoeline, et olla parim Euroopa film sel aastal. Veneetsia…
-
Selle omal ajal ka saksakeelses meedias tähelepanu äratanud juhtumi tõmbas uuesti avalikkuse ette sel aastal Saksamaal suurt tähelepanu ja seinast seina hinnaguid pälvinud majandusmees ning poliitik Thilo Sarrazin oma kõmulises raamatus „Deutschland schafft sich ab” („Saksamaa kaotab iseenda”; seda pealkirja on eesti keelde juba mitmel moel tõlgitud, jäägu lõplik valik raamatu tõlkija ja toimetaja teha). Sarrazin avas ühe ilusaid kleepse ja läikivat paberit täis kleebitud kasti,…
-
Mis siis loojaid erutab? Ilmselgelt sündmused laias maailmas ja kodumaine suhe nendega. Iraagi temaatikat näeb võistlusprogrammi kahes filmis: Mohamed Al-Daradji’i „Paabeli pojas” (Iraak, Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Palestiina ala, Araabia Ühendemiraadid, Egiptus 2009, 90 min) ja Aureliano Amadei „20 sigaretis” (Itaalia, 2010, 94 min). Esimene linateos on lugu poisist, kes läbib vanaema käekõrval 2003. aasta Iraagis ohtlikke vahemaid, et leida üles kaksteist aastat tagasi kaduma läinud isa.…
