-
Akvaarium
Kõigepealt tuleb öelda, et siinses kirjatöös saab välja toodud ka filmi lõpp. „Akvaariumi” kujundiruum toimib olulisel määral transformatsiooni kaudu ning see lisab filmi alguse ja lõpu seotusele oma kihi.
Algatuseks tahan välja tuua aga selle, kuidas moodustub keskkond Mia ümber ja kuidas määratakse rütm: juba filmi alguses luuakse tingimused, mis konstitueerivad ka terviku. Filmi alguses näeme Miat keset arveteklaarimist. Tüdruk jookseb vihasena ringi, helistab, et suhteid…
-
Anri Rulkov (1972–2008) on Eesti filmiloo – ja ma vist ei eksi, kui seda ütlen – esimene noorelt surnud režissöör, kelle tööd moodustavad selgelt isikupärase terviku. Kui otsida Rulkovile võrdlust kirjandusest, siis võiks see olla Jaan Oks (1884–1918), kelle kasinat ja isepärast loomingut on samuti raske eesti kirjanduse üldisesse voolu sobitada. Rulkovi lühifilmides „on kokku võetud kogu see essents, millesse ja millest hargnevad mõned omapärast nägemisoskust…
-
Alljärgnevad read koondusid kuidagi iseenesest lennukite ja lendamise ümber. Tõsi – ilma tõsise uurimistööta neid lugusid vaevalt filmiesildiseks saaks vormistada. Esimesena meenub mulle väljakirjutus arhiivist soomepoiste („Jätkusõja viimased sõdurid”, 2002) filmi tegemise aegadest. Täitsa võimalik, et soome filmimehed on seda seika juba uurinud, aga siiski: ühe Helsingisse jäänud soomepoisi, Meremaa nimeks, annavad soomlased 1947. aastal Nõukogude Liidule välja ja pärast lühikest peibutusaega siin Tallinnas muidugi arreteeritakse…
-
Vahepeal möödunud aastate jooksul sai Peeter Brambat arhitektide lühiportreefilmidega kätt proovida. Toomas Reinu filmi venimisest on ka kasu olnud, sest nii on leidnud seal koha kaheksa hoonet arhitekti hilisemast loomingust. 2005. aastal Laulasmaa lasteaedpõhikooli projekteerides tekkis tal vajadus koostööpartneri järele ning ta pöördus ühe oma õpilase, Toivo Tammiku poole. Eks seda tutvust olid soojas hoidnud ka koosistumised Kuku klubis. Toivo Tammik oli kuulnud Toomas Reinu jõudeheietusi, need…
-
Antud juhul astub meie ette keegi Tom DiCillo, kes lubab selgust tuua müütidesse mattunud rokk-grupi The Doors hingeellu. Eeldused on tal selleks täiesti olemas. Veel olemasolevate kollektiivi liikmete toetus, seninägematud arhiivimaterjalid ning filmimaailma kõige cool’ima rock’n’roll-imagoga näitleja (Johnny Depp) hääl. Sellest peaks ju midagi huvitavat tulema. Algus paistab lootusi õigustavat. Kui vaataja poole paisatakse tolmukorra alt vabastatud solisti Jim Morrisoni enda filmikatsetus aastast 1969, võib nii…
-
Hoopis teine lugu oli 1990. aastate hakul, teismelisena . . . . MTV polnud sugugi midagi säärast, mis igaühele kättesaadav, ning ega videomakkki polnud veel nii levinud massimeelelahutusrelv. Et näha, salvestada, kuskilt hankida Queeni videosid, mida me paari sõbraga pidasime tollal ülimaks saavutuseks, milleni inimkond ja filmikunst on suutelised küündima – te peate meile andestama, Mercury oli just surnud, Eesti vabanenud, meie ca kuraditosin aastat maailma näind ning Queeni parimad…
-
Ka „Üks üsna leebe mees” poeb naha vahele, rikub oma vähese sõna ja tagasihoidlikult liikuva pildiga meelerahu. Linateost reklaamiti roppuse ja komöödiana. Naerda saab, kuid situatsioonikoomika taga luurab tõsidus, mis jääb kinost lahkudes kriipima. Juba alguskaadrid sööbivad mällu, näidatakse meest, kelles pole mitte midagi ilusat: kõik on kole, ebaesteetiline ja mees ei hooli mitte üks raas sellest, mida maailm temas näeb. Ka ühiskond ja kunagine perekond, ei…
-
Kahejalgne rott kukutab lennufirma
Stone on teinud ka filmi, kus selle maailma ülivõim ehk raha omandab inimese näo ja hääle ning räägib inimestega päise päeva ajal ja avalikult. Jutt on filmist „Wall Street” (1987), kus näidatakse selle maailma valitsejaid, Wall Streeti valgekraesid, nende maailma ja selle piire, nende tohutut, hirmuäratavat võimu inimeste ja asjade üle ning samas võimutust või koguni abitust rahamaailma enda kirjutamata seaduste ees. Filmi…
-
Üldsus on mobiliseeritud Kangro- ja Kalevipoja-vastaliseks, juba selline mobiliseerimine ise on piinlik, samuti see, et kunstieirajate silmiski on Kangrost tehtud osav halturštšik. Aus kunstnik peaks asuma kaastundest nõrgema poolele – nii nõuab ju loome-eetika, eks? Ainult kas Kangro on see nõrgem pool? Ja kuidas sa teda kaitsed, kui Kalevipoja kavand pole tõesti mingi eriline šedööver? Ent teistega kooris näpuga näidata – ei sobi, ei sobi. Võib-olla…
-
Tõsiseid teemasid puudutab reedel linastuv Feo Aladagi mitmekordselt pärjatud „Võõras” (2010). See on traagiliste pööretega jutustus Umayst (Sibel Kekilli), saksa päritoluga türklannast, kes otsustab, pisipoeg käekõrval, vägivaldse mehe eest İstanbulist Berliini tagasi põgeneda. Paraku osutub see võimatuks, sest Umay perekond leiab, et tütar on neid oma käitumisega põhjalikult häbistanud, ning arvatakse, et tütrepoeg tuleks isa juurde Türki tagasi saata. Sibel Kekill filmi peaosas on juba mänginud…
