-
Ei tahaks olla 27. mail peetud Eesti Kinoliidu üldkogu protokollija Ly Pulga nahas. Kell kolm pärast lõunat algama pidanud ja kümme minutit enne nelja rakendunud koosolek lõppes õhtul pärast üheksat. Koosolekust jäi maha kuue tunni jagu linte. Päevakorras oli viisteist punkti, nende hulgas ka järjekordne, üle kahe aasta toimuv juhatuse valimine. Senine esimees Peeter Brambat rõhutas optimistlikult, et enam ei ole põhikirjas punkti, mis sätestaks kvoorumi.…
-
Filmi üks pluss on Delphine Chanéac selle veidra geneetilise segaduse (kellel nimeks Dren) rollis. Suurepärane värdjas, kohati nii inimlik, lausa naiselik, kohati verejanuline monstrum. Ühe muinasjutulise tüübi võib ilma ühegi sõnata mängida väga reljeefseks ja kujundlikuks. Ega kahele peategelasele ka midagi ette heita ei ole, nii Adrien Brody kui ka Sarah Polley (Frankenstein ja tema pruut!) teevad ilusad esitused. Kahjuks aga tundub, et režissöör Natali eksis…
-
Lavastuskunstnik Liina Keevalliku („Kuhu põgenevad hinged”, „Cosi fan tutte”) ja näitleja taustaga Ene Rämmeldi („Libahunt”, „Lindpriid”, „Tuhkatriinumäng”) dokumentaalfilm „Wiiralti unenägu” näib ühelt poolt küsivat, mida me teame eestlastest Pariisis ja teisalt tunduvad filmitegijad ironiseerivat eestlaste vesipruulliku, rahvusliku orientatsiooniga tuntuseiha üle. Kuna mõlemad autorid on (olnud) tihedalt seotud teatrimaailmale omase dekoratiivsuse ja näivusega, siis seda ausamalt mõjuvad amatöörlikud filmitegemisvahendid ning naiivne lavastus rohke veinijoomise ja jutuvadaga ning…
-
Chopin heliloojana
Tulevane kõrgromantilise klaverimuusika suurmeister Fryderyk Franciszek Chopin (prantsusepäraselt Frédéric François Chopin) sündis prantsuse-poola segaperekonnas. Oma esimese heliteose „Polonaise in B flat major” komponeeris noor Chopin juba seitsmesena, aasta hiljem oli tal esimene avalik esinemine. Andeka nooruki kompositsiooniõpetajateks olid Wojciech Żywny ja Józef Elsner, teda ootas ees hiilgav muusikukarjäär. 11. oktoobril 1830. aastal andis Chopin Varssavis oma viimase kontserdi, kolm nädalat hiljem lahkus ta sünnimaalt…
-
Et need lood ajastuomaselt korduma kipuvad, siis laotan siinkohal laiali veel ühe Ülo Saare mälestuse tema õpingute aegadest Leningradis. Tudengid on õhtuti leiba teenimas: kes raudteel sütt viskamas, kes puhtama töö peal Leningradi kroonikastuudios. Igatahes ollakse sedakorda dessandiga filmivõtetel lihakombinaadis. Kõik läheb hästi: samad valgustuskopsikud laotakse suitsuvorste täis, väravast sõidetakse tähtsalt läbi ja mäletan siiani, kuidas meie instituudi ühiselamus Fontankal süüakse nädalate kaupa suitsuvorsti. Puänt on…
-
I
Folmani filmis „Valss Bashiriga” sõda justkui laguneb. Sõja üldisus lahustub üksikutes inimestes ning siin toodud isiklikud mälestused ei sobitu kuidagi mingisuguse üldise, ühendava ideoloogiaga. Seejuures kestab sõda ka aastate pärast, mälus ikka kuidagi edasi ning igaüks on olnud sõjaga üksi. Teiselt poolt sõda laguneb, kuna mälestused, mis vaatajani tuuakse, ei peegelda sõda nõnda, nagu me sõda võiksime ette kujutada. Kuidas me sõda ette kujutada võiksime? Väga lihtsalt:…
-
Filmi ei saa nimetada ühiskonnakriitiliseks, sest ega ühiskond pole süüdi, et üks naine on „sterva”, nagu vene keeles tema kohta öeldakse. Ja kuigi kogu keskkond ja osaliste keel on ehedalt venelik, ilma igasuguse klantsita, pole see ju ka mingi eripärane „vene realism”, kui laps armastab oma ema, aga emale on ta mõttetuks takistuseks. Kus seda ei juhtuks? Kus ei elata vaeselt? Kus poleks jälki vastikut ema?…
-
Herzog on nüüdseks juba mõnda aega käinud oma kolleegi ja mõttekaaslase Wim Wendersi (jt) teed ning enamuse oma uutest linatöödest üles võtnud teisel pool Atlandi ookeani. Harv pole seejuures ka ameerikalik aines, kuna Herzogi eelmine mängufilm „Päästmine” oli katse taaselustada Vietnami sõja käsitlemist; ka Wenders vaatleb hiljutises „Küllusemaas” 11. septembri järellaines kümblevat paranoilist patriooti jne. Ent autori tegelik huvi ei näi siiski olevat mitte Ameerika ühiskonnaprobleemide…
-
Väike filmimaa võiks toimetada umbes nii, nagu räägib legend jaapanlastest suure sõja järel: nad käisid maailmas ringi, kirjutasid kõik üles ja tegid lõpuks ise kõige paremini. Millegipärast on filmieestlaste Cannes’iski käigud viimasel ajal suubunud vaiksesse omas rasvas praadimisse . . . . Enam ei arutata ühiselt, mida kodus paremini teha, kuidas paremini oma maa filmindust tutvustada, kuidas paremini filmielu korraldada, paremat filmifestivali teha, paremini filmiklassikat restaureerida vmt. Kõik oleks…
-
Marje Jurtšenko dokumentaalfilm „Aeg on siin” vastab sada protsenti meie bioloogilisele tellimusele (see on positiivne kvaliteet): tema filmitud Joonas, Doris, Fred ja Kairit on kõik head. Hea kujutamisega on tavaliselt nõnda, et tulemus saab päris üksluine, ajab haigutama ning telepuldi stoppnuppu vajutama. Vaatasin „Aega. . . .” koos paarikümne tudengiga, kes elasid filmile liigutavalt ja hingestatult kaasa, ühe täiskasvanu moodi rääkiva seitsmeaastase tüdruku ekraanileilmumine kutsus lõpupoole esile isegi õrna…
