-
Oodata võidi muudki, aga Maran jättis temale omasel elegantsel moel need ootused pika ninaga ja ujus delikaatselt välja mööda kuldset keskteed. Ei hakanud ta mängima taimetargast mahearsti rolli ega võtnud kanda entsüklopedisti seletavat koormat, vaid jäi eelkõige režissööriks – otsijaks, leidjaks, näitajaks ja kujutajaks. Film kui pildikeskne meedium ei pea rebima koha pärast raamatupoe nõiaaabitsate riiulil.
Pilditihe ja värvikirev
Filmis puudusid propaganda, suunised ja juhised, kuidas ja mis…
-
Ka festivalil iga päev ilmuvate ajakirjade Hollywood Reporter, Variety, Screen International jt sisupool on varasemate aastatega võrreldes silmanähtavalt vaesem. Siin peab olema midagi muud mängus, mitte üksnes hiidlainete ja tuhapilvede mõju. Croisette’i bulvaril on peamiselt festivali programme reklaamivad plakatid, hotellide ees puuduvad isegi traditsioonilised suured Hollywoodi jm kassaraputajate suured müügiplagud ja -ehitised, õieti on neid väga vähe. See ei tähenda, et reklaam oleks vaene, aga kulude…
-
Los Angelese filmitööstus osutus aga Cassavetesele, kes määratles end kunstniku, mitte käsitöölisena, kõvaks pähkliks. „Hollywoodis saab end seni hästi tunda, kuni ei peteta ennast kujutlusega, nagu huvitaksid neid loomingulised ettevõtmised. Ei saa üheaegselt teha tööd stuudiole ja isiklikku filmi,” on režissöör öelnud 1971. aasta intervjuus. Paarile Hollywoodis vändatud linateosele vaatamata, otsustas Cassavetes pühenduda filmide tegemisele omaenda reeglite järgi ning teenis selle tarvis lisaraha näitlejana. Ja ta…
-
Egoyani läbilöögiteosteks võib ilmselt pidada tragikomöödiat „Asjatundja” („The Adjuster”, 1991, žürii eriauhind Moskvas), mille antikangelaseks on oma tööülesannetesse liiga isiklikult suhtunud kindlustusinspektor, ja viiendat täispikka lavastust „Eksootika” („Exotica”, 1994). Seda erootikasugemetega põnevusdraamat, kus režissöör soovis enda sõnutsi luua filmi striptiisietenduse eeskujul, on arvustajad nimetanud tulevase meistri lõpuni viimistlemata perverssevõitu stiiliharjutuseks.
Menukad on olnud Cannes’is žürii eriauhinnaga tunnustatud põnevusdraama „Helge homne” (1997), psühholoogiline põnevik „Felicia teekond” (1999), armeenlaste…
-
Dokumentaalfilmi „Ma elasin Eesti Vabariigis” läbib eelkõige nostalgia, üks võimsamaid, armastusega seotud tundeavaldusi, mis meie sees leidub. Siiski ei ole filmis minu arvates meeleliigutamistega üle pakutud, nõnda et jälgisin tööd rahulikult lõpuni, ilma et miski oleks mind riivanud. Vist on lõppemas lahtiste otste jätmise aeg, ilmselt on tulnud (tulemas?) ka õige aeg anda hinnang kadunud ajale, aastatele 1918– 1940. Selge ju, et sovetiperioodil ning ehk dekaad-poolteist hiljemgi…
-
Hirmu ja paranoia õhkkond külas süveneb: leitakse uusi seletusi, räägitakse üksteist taga, ent keegi ei ole midagi näinud. Kohalik pastor kasutab karme kasvatusmeetodeid oma laste ohjeldamiseks: pealtnäha tühisel põhjusel seob ta vanimale pojale ning tütrele valge paela ümber käsivarre tuletamaks meelde nende kohustust jääda puhtaks. Kui poeg tunnistab üles, et ta masturbeerib, hakatakse tema käsi ööseks voodi külge siduma. Pastori tütar aga pussitab isa papagoid puuris.…
-
Piir
Peategelase, keskealise füüsikaprofessori Larry elu, mis seni on kulgenud turvalises ja meest rahuldavas rutiinis, hakkab korraga hoogsalt ja tükk-tükilt koost lagunema. Naine nõuab täiesti ootamatult lahutust, töökohale saabuvad Larry kohta anonüümsed laimukirjad – ning see kõik on alles algus. Talle mõistetamatutel põhjustel satub mees otsekui temale hoomamatu masinavärgi hammasrataste vahele ning ühekorraga ähvardab Larryt kaos nii metafüüsilises kui igapäevaelu puudutavas praktilises plaanis. Kõigel juhtuval peab…
-
Festivali plakatitüdruk on filminduse kodumaa kaunitar Juliette Binoche, keda võistlusprogrammis saame näha iraanlase Abbas Kiarostami Toscanasse platseeritud armastusloos „Kinnitatud koopia”. Võistlusprogramm on tänavu tavalisest pisut ahtam, ainult 18 filmi, traditsiooniliselt on mõõduvõtupilte kaks-kolm rohkem. Konkursikava tihendamine ei tulnud siiski kindlasti üleilmse majanduskriisi tõrvatilgana siin esitatava globaalkino koorekihis (visuaalmeediume hiljaaegu tabanud hoopidest kuuleb küllap söögi alla ja peale). Paar asja, mis olid juba väljagi kuulutatud ja mida…
-
Peaauhinna, Škoda auto poolt välja pandud Kuldse Liilia ja 10 000 eurot andis vene filmikriitiku Andrei Plahhovi juhitud žürii hoopiski Levan Koguašvili filmile „Päevad tänavatel”, (Gruusia 2010). Võidufilmi teemaks on narkomaania ja peategelaseks Thbilisi tänavatel tegutsev sõltlane Chekie, kelle probleemid doosi jaoks rahahankimisel aina kasvavad. Diiler ei anna võlgu, eksnaine ei anna raha. Korrumpeerunud politsei sunnib teda oma kunagise koolisõbra poega narkojoobesse viima, et kasutada seda…
-
Ometigi on uus film varasema loo jätk vaid tinglikult: „Päikesest rammestunud 2. Eestpalve” jätab tegelikult mulje sõltumatust linateosest, millesse on lihtsalt hästi sobitunud Mihhalkovi varasema teose värvikad tegelaskujud ning nende keerukas taust. Kes teab, võibolla ongi Mihhalkov oma värske filmi kunagise hiilgetöö järjeks nimetanud vaid seepärast, et tekitada rohkem vaatajahuvi ning vältida pikki selgitusi, kes on kes. Ning kui veelgi täpsem olla, siis ei mõju uus…
