-
Tulemuseks on linateos, mis koosneb peamiselt meeldida-tahtmisest. Pole hullemat suhtluskaaslast kui see, kes iga hinna eest püüab meeldida: tema puhul polegi aru saada, miks ta sinuga suhelda tahab, tal puuduvad oma seisukohad ja igasugune veenvus ja, mis kõige häirivam, ta ei peegelda sind adekvaatselt, tema reaktsioonid ei ole ausad ega võimalda seega sisukat diskussiooni. Hoolimata vägivalla julgest kujutamisest painab seesama meeldida-tahtmise tunne ka Puustusmaa (või tuleks…
-
Sinu filmil on eesti filmi kohta tavatult emotsionaalne pühendus: „See film on kõigile naistele, kes on kunagi armastanud”. Miks nii?
Ma ei ütle, et mehed ei saa sellest filmist aru, aga ma arvan, et naised saavad paremini, sest naised mäletavad emotsioone. Mehed mäletavad tegusid, sõnu, tagajärgi. Naine ei unusta kergelt seda ebamäärast hetke, kui elus oli kõik sassis. Minu arust ei ole sellest hetkest, kui armastus…
-
Brasiilia dokumentalistid hakkavad ka maailmas läbi lööma. Suurimad nimed Eduardo Coutinho ja João Moreira Salles sel aastal ei osalenud. Euroopas „Eliitüksusega” läbi löönud José Padilha (Berliini Kuldkaru 2008. aastal ka sama aasta PÖFF il) avas aga oma uue filmiga „Segredos do Tribo” („Hõimu saladused”) Rios festivali. Mõned kriitikud Brasiilias on Padilhat kuulsate favela-teemaliste filmide pärast süüdistanud populismis: režissöör tabavat ära, mida eurooplased ja ameeriklased Brasiilias näha…
-
Hannu-Pekka Björkman ühe peaosalisena (Juhani Helin) mõjub ehedalt ja tänapäevaselt: pontsakas keskealine mees, ülekaaluline stressisööja, kes jõudnud abieluga lõpusirgele. Kuna tegemist on komöödiaga, siis on pandud isiklikus elus plindris mehe ametiks peresuhete terapeut. Tema kärtsakas naine Tuula (Elina Knihtilä) on aga ärinõustaja, kes teenib rohkem, ja vanasti öeldi, et „selles perekonnas on püksid naise jalas”. Lõpuks saab mehel siiber ja film algabki sellest, kuidas (keskeakriisis?) mees…
-
Ajad on muutunud, sakslased on välja toonud „Sophie Scholli”, idealistliku Hitleri-vastase tudengigrupi ja muidugi rõhunud pidevalt (ka mitmetes filmides) Hitlerile atentaadi teinud krahv von Stauffenbergile ning tema kaaslastele. Selle mehe tõi hiljaaegu filmis „Operatsioon „Valküür”” Hollywoodi kaudu laiemalt maailma avalikkuse ette superstaar Tom Cruise. Eelmisel aastal jõudis kinoekraanile veel üks seda sorti mees, Hiina Schindleriks nimetatud John Rabe. Ta alustas juba enne Esimest maailmasõda tööd Hiinas, tõustes…
-
Üliõpilaste õppejõud Jüri Sillart ütleb ajalehes Postimees, et antud filmitöö eesmärgiks oli oma oskuste näitamine dialoogi lavastamisel. Ühest küljest on filme vaadates seda infot hea teada – oskad tegijate taotlustele kaasa elada ning tahes-tahtmata ka ülesande täitmist hinnata. Teisest küljest on aga nii, et kui korra juba film kinolevisse on saadetud, siis ei loe vaatajale mitte mingid kaadritagused seletusedselgitused, sest eksisteerib vaid üks reaalsus, see, mida…
-
Mis on? Veljo Käsperi „Viini postmark”, Leida Laiuse „Libahunt”, Mikk Mikiveri „Doktor Stockmann”, Roman Baskini „Vana daami visiit”, Arko Oki „Ristumine peateega”, Elmo Nüganeni „Meeletu” ja . . . . Kindlasti on neid veel, mälus tuikavadki mõned tükid, ent kuidagi ei suuda neid selgelt meenutada. Palun vabandust autorite ees, ma ei oskagi öelda, kas mälu töötab hinnanguliselt või mitte. Julgen aga kinnitada, et näidendi järgi tehtud filmid ei ole…
-
Mis asjad on need sotskohustused? Kahju, et ma pole arhiivis leidnud ühtegi paberit tollaste „kohustustega”, aga mulle tulevad appi kaks vene-juudi kirjanikku Ilf ja Petrov ülitraagilise raamatuga „Kuldvasikas”. (Oh, oleks meil tollal olnud see lehekülg käepärast, oleks lusti rohkem olnud.) Seltsimees Polõhhajev tellib 1930. aastal kummist universaalse stambi igaks elujuhtumiks, aga see sobib stuudiole ka aastal 1966: „Vastuseks (imperialistide sepitsustele) meie, herkuleslased (tallinnfilmlased), astume üles nagu…
-
HÕFFist on lühikese ajaga kujunenud rahvusvahelises mõõtmes küll väike, kuid omanäoline ja tunnustatud filmifestival, mida kiidetakse tänu unikaalsele atmosfäärile ning tugevale programmile. HÕFFi rahvusvahelist mainet kinnitab festivali jätkuv valimine rahvusvaheliste ning maailmaesilinastuste toimumispaigaks. Teatavasti pole festivaliprogrammi koostamise põhimõtteks demonstreerida Hollywoodi peavoolu õudus- ja fantaasiafilme, vaid keskenduda sõltumatule ja art house’i horrorile, mis Eesti filmi- ega videolevisse suure tõenäosusega kunagi ei jõua. Haapsalu kevadise nädalalõpu päevad ja…
-
Fragmentaarsus algas ruumilise nihestatusega. Helsingis muutun Kamppi linnaosa lähenedes muidu orienteerumisprobleemideta inimesest pea kaotanud topograafiliseks idioodiks. Helsingi teeb sealkandis trikke, kõik tänavad keeravad veidike ära ja maastikulise terviku moodustanud mõistus jääb jänni, kui asustus, millest peaks loogika järgi paremalt mööduma, paistab sulle otse vastu. Linn on Kamppis veidi viltu, vint on peale keeratud. Aga just Kamppisse on mul aga vaja saada, sest „Loikka” („Hüppama”) toimub Andorra…
