Loomulikult seisab seal Peeter Tooming, kolleeg ja filmioperaator, mõnikord fotograafina kuulsamgi, ja tuletab kaugelt meelde, kuidas ta Niguliste põlemist tol saatuslikul ööl pildistab. Tema pere elab Kirjanike Majas, otse Pegasuse kohviku seina taga. Tuleragin ja kärin ning pilt pildi järel, iga kaadri võttehetk täpselt üles tähendatud, pildid valmis kopeeritud ja siis ootama jäädud – „Küll need uurijad mu ise üles leiavad!”. Ja leiavadki, mingid nüansid fotodel…
Nüüd, järele mõelnud, mõistan, et süüdistajail oli siiski õigus: dokumentaalfilmi arvustaja ongi skisofreenilises olukorras, sest dokumentalistika ise on skisofreeniline filmiliik. Dokumentaalteose puhul on arvustajal võimalus iseloomustada filmi tegelast, ütlemata sõnagi reaalse inimese kohta, kes filmis esineb. Tegelaste elust on filmi jõudnud üksikud kaadrid, kõik viimseni filmitegijate hirmuäratavas meelevallas. Need kaks – tegelane ja inimene – kannavad sama nime, paistavad identsed, ent ometigi on vaataja jaoks tegemist…
Olgu pealegi, naistekas oma maneeri vastu ei hakka, faktoloogia valgustamine siin oleks samasugune stiiliaps kui anda Anu Saagimi kätte entsüklopeedia. Naised on emotsionaalsemad olendid, nõnda on tegemist meeleolufilmiga, mis ei pretendeeri tõe tabamisele. Vaataja näeb ja kuuleb Ruhnu pisikooli ainsa pedagoogi Kadri tegemisi ja monoloogi, see on üles võetudsalvestud sõbrannilikult-lahedalt. Teravusi on välditud, kogukonnasisestele vastuoludele ja väikeühiskonna intriigidele on vihjatud, kuid neist on kergelt üle libisetud.…
Suhted
Külm äridaam Naine on haige. Lapi nõid määrab talle külma ravikuuri koos vajadusega noore poisi vere järele. Nüüd sõltub Naise ellujäämine looduse ürgsetest printsiipidest ja külm peab otsustama, kas jätab Naise ellu või mitte. Nõnda toimub filmi alguses paradigmanihe, igapäeva reaalsus nihutatakse müstilisse, maagilisse vinklisse. Äridaamist saab Lumekuninganna, Naine, kes laseb maja oru põhjas jäiseks lossiks ümber ehitada. Õige varsti on Naine leidnud ka Poisi. Pahaaimamatu …
Tegevus leiab aset kusagil jääst lossis. Kuidas näitlejatega rahule jäid?
Täpselt nii, kaks teineteist tihendavat stiihiat. Elust suurem, julm ja ilus keskkond, haprad tunded, mis seal väikseid inimlikke sildu ehitavad. Mind huvitavad nüansid ja virvendused armastuse argipsühholoogias. Ega ma alguses ise ka täpselt tea, kuhu me näitlejatega välja jõuame. Aga see teekond peab olema huvitav. Ma valin näitlejad selle järgi, kelles ma aiman peidus olevat midagi…
Mis peab olema ühel publitsistil? Eelkõige sotsiaalne südametunnistus, vastutus kaasinimeste eluõiguse eest. Jaanis Valk on teemavalikuga tabanud naelapea pihta: ta näitab meile inimesi, kellele headus, omakasupüüdmatus ja teiste aitamine on elunorm, kes on head nõnda loomulikult, et isegi ei teadvusta endale oma headust. Need on ravikindlustuseta inimeste ambulatooriumi õed ja sanitarid oma haiglas kuskil äärelinnas, tsaariaegses paekivimajas. Juba viletsavõitu hoone väljanägemine ajab hirmu peale, aga seespool,…
Režissöörina on Hans algaja, sestap on täna meiega ka filmi stsenarist ja toimetaja Ülo Tambek. Minule, üsna nappide kogemustega linnapoisist helioperaatorile, on selletaoline võttepäev ülepea suur avastusretk ja armetule Reporteri makile salvestatud helid sookurgedest, rabavee mulksudest, saabaste lirtsumisest, sügisvihma rabinatest männiokstel teevad mu nägijaks, õieti ju kuuljaks . . . . Rein Marani loodusfilmideni on siit Sanglast veel mitmeid pikki aastaid. Üks õige vana mees kaevab labidaga rabakraavi, on…
Eesti kinosid „Variautori” leviplaanides esialgu ei ole. Kuldkaru saanud türgi lavastaja Semih Kaplanoğlu „Mesi” on kolmas film tema Yusufi triloogias. Varasemadki filmid on võitnud tähelepanu tähtsatel kinoareenidel: „Muna” ja „Piim”, vastavalt Cannes’is aastal 2007 ja Veneetsias 2008. Kui varem valminud käsitlevad Yusufi täisiga (lavastaja on keeldunud kinnitamast, kas tema kolmikfilmis tegutseb sama tegelane või on ainult nimi sama), siis nüüd on peatähelepanu kuueaastasel poisikesel, kes käib…
Õnneks pole metsas vaikne
Tõsi, ühtki nii õnnestunud kinopilti, mille võiks pärast „Berlinale’le” järgnenud maailmalevi paigutada filmiklassika kuldriiulile – ah-haa, vaat just see – küll kuue päeva kestel veel mällu lugeda pole saanud. Midagi, mis oleks nii vapustavalt andekas nagu Jean-Luc Godard’i „Viimsel hingetõmbel” või Michelangelo Antonioni matiuntlik „Öö”, mida mängiti retrospektiivis „Play It Again” ja mille uuesti vaatamist – ikka jälle – ei tule nüüdki…
Alpinistid olevat siis enne ekspeditsiooni operaator Söödi peale vaadanud ja öelnud, et, ei, see pisike mees küll sinna üles ronida ei jaksa. Selleks ajaks polnud ükski professionaalne filmioperaator filmikaameraga nii kõrgel käinud.
Oli võetud küll, aga filmikaamera oli antud mõne tublima…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
