-
Miks voodi all peidus? – Eks Jeltsov oli ju omal ajal putkanud läände ja mine tea, kuidas suhtutakse tema filmi täna ja muud taolised järelnõukogulikud väga vana mehe uitmõtted. Paar päeva tagasi sain paraku filmiarhiivis külma duši osaliseks – mingitel metafüüsilistel põhjustel oli Jeltsovi diplomifilm ikkagi jäänud vastu võtmata. Pikk telefonivestlus tehnikamuuseumi projektijuhi René Levolliga lahendab olukorra: nad ise on koopia ära ostnud ning on nõus…
-
Või siis liigitada nähtu hoopis portreekometiks? Enne vaatamist oli mul Grossmanni nimi kaunis passiivselt kuskil kukla taga peidus, ma ühendasin selle šarlataansusega, mida meie liberaalne ja demokraatlik ühiskond ju igatpidi soosib. Laiapea ei kummutanud mu ettesuhtumist, kuid ei pakkunud sellele ka tuge. Filmi autor on vältinud hinnanguid, on jätnud selle vaatajale – eks otsustage ise, mina ei hakka teile näpuga näitama! Ühelt poolt tundub see oma…
-
Kaamerat pole küll kaadris näha (nagu mängufilmiski!), ent selle eest vilksatab kaadriku ülanurgas kord filmimeeste slängis päevakoeraks kutsutud mikrofon. Teatavasti peab radikaalne suhtumine dokumentaalfilmiks ainult seda, mis on võetud varjatud kaameraga, kuna kaamera ees hakkab inimene nii või teisiti mängima ja teesklema. Nii et „Hing. . . .” on hoopiski mängufilm, ah?
Püüame läheneda teise nurga alt ning küsime: mis on dokument? Mis on tõsielu? Dokument on jäädvustatud teave, tõsielu…
-
Mis on orbteos ja mis sellega seondub?
Orbteose mõiste on tuletatud ingliskeelsest väljendist „orphan works”, millega tähistatakse Euroopa Liidu õiguses teoseid, mille autor ei ole teada. Euroopa arhiivides on miljoneid ühikuid selliseid teoseid ning otsitakse võimalust, kuidas selline olukord paigutada autoriõiguse süsteemi. Kultuuriministeeriumis ette valmistatud eelnõus on pakutud lahendus, et mäluasutus, kelle kogus on selline teos, saaks õiguse seda kasutada, ilma et see tooks kaasa autoriõiguse…
-
Leida Laiuse „Õhtust hommikuni” (1962), Moskva Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (ÜRKI) diplomitöö, kannab muidugi oma aja pitserit. Lugu põgenenud vene sõjavangist (Kirill Lavrov), kes leiab peavarju ja päästmist eesti perenaise poolt (Viiu Härm), esitab ühest küljest poliitiliselt korrektse süžee, kuid viis, kuidas Laius oma töö on vormistanud, maksab vaatamist igati. Laius on jõuline juba oma diplomitöös: film on tehtud väga kindla käega, dünaamika, looline pinge ja pöörded…
-
Ehk võib see tunduda naeruväärse soovina võrrelda võrreldamatut, sest eelmisest kolmeliikmelisest nimekirjast on Tyson reaalne inimene, ülejäänud vaid tegelaskujud, kes ei pöördu enam ekraanile tagasi. Kuid kolme filmi sarnasus, reaalsuse ja väljamõeldu nii segadusse ajav segunemine lubab need üheskoos ette võtta küll. Reaalne Tyson räägib kroonikakaadritega vaheldumisi oma elust ja ta on isegi segamini taotud koludega profipoksijate hulgas olnud üks hullumeelsemaid. Kümneaastasena juba pätt ja varas,…
-
Jaapani majas Vinnis oli suve hakul väike esilinastus, aga nüüd saab seda dokut näha ainult rändkinos. Kas võiksid natuke seda jaapanlastega sõlmitud suusõnalist kokkulepet ehk näitamise keeldu selgitada. Millest see tuleneb? Miks ei või seda filmi tavapärastel kinolinadel ega televisioonis näidata, kui Baruto vastu on suur avalik huvi, ja mitte üksnes spordifännide hulgas?
Spordiüldsus ei peaks selle filmi vastu huvi tundma, sest see pole üldse spordifilm nagu…
-
Klassikuks tõusis 1919. aastal Itaaliasse ja seejärel Prantsusmaale emigreerinud Starewicz eeskätt oma nukufilmidega. Tunamullu üllitas Moskva kirjastus Algoritm-Kniga põhjaliku leksikoni Venemaal ja NSV Liidus animatsioonfilmiga seotud inimestest. Projekti initsiaatoriks oli filmiprodutsent Vjatšeslav Majassov (1954–2006), Moskva Kinomuuseumi asedirektor ja Suzdalis peetava avatud Vene animafilmifestivali (OR FAK) peaorganisaator. Raamatu koostas keemikuharidusega filmiteadlane Sergei Kapkov (s 1972). Koguteose (trükiarv 3000 eksemplari) 29-leheküljelises eessõnas antakse ülevaade kodumaise filmianimatsiooni kõrghetkedest ning…
-
Hämaruse neelus
Ilmselgelt kunstiline ülepaisutatus ja masenduse säärane rõhutamine käis mulle isiklikult närvidele. Kui ma peaksin „Kaht armukest” ühe lausega iseloomustama, siis ma ütlen nii: see on film, kus kõik tegelased on masendunud ja valgeks kunagi ei lähe. See läbiv tumedus ja masendus masenduse otsa oli vähemalt minu jaoks liig. Mõjus ponnistatult, tekitas mulje, et sügavus on kistud. Masendunud võib täiesti vabalt olla ka heledalt valgustatud ruumis või…
-
Alati uusi teid otsiv Pixar jätkab kursil, mis meenutab Disney kompanii kuldaegu. Pixarisse, kuhu on paarikümne aasta jooksul koondunud suurepärane meeskond, ei ihka tööle terve maailma digikunsti talendid üksnes sellepärast, et seal tehakse parimat, vaid kõrgelt kiidetakse ka stuudios valitsevat sünergiat ja sooje inimsuhteid. Teiseks edu saladuseks peetakse seda, et Pixari kauaaegne juht John Lasseter on ise ennekõike animaator ja režissöör, alles seejärel ärimees. „Üles” on…
