-
Ulmeline demograafiline kriis
Kakskümmend kaheksa aastat enne filmi tegevuse algust saabub Johannesburgi kohale tulnukate kosmoselaev ja toob üleloomulike vallutajate asemel endaga kaasa 1,8 miljonit alatoidulist tulnukapõgenikku, kes moodustasid kosmoselaeva alla põgenikelaager. Aastatega on aga laagrist saanud taraga eraldatud slumm ehk 9. rajoon. Tulnukad on muudetud aga alaväärtusliku ning õigusetuteks olenditeks, kelle pealt kohalik Nigeeria maffia kasumit teenib. Saja aastaga on ring täis saanud ning rassism on arenenud…
-
See on osa kultuuriimperialismist. Meil võimutses varem nii-öelda ametlikuna Moskva arusaam, nüüd on selleks Lääne versioon, ja need kaks lähtekohta kattuvad meie õnnetuseks suuresti. Meie ja lätlaste suhtumine üldjoontes ühtib, seetõttu tunduski mulle Edvīns Šnore dokumentaal „Nõukogude lugu” olevat ideoloogiliselt „õige”. Jah, me peame selgeks tegema, et õigust oma ajaloole ei saa meilt keegi ära võtta, ja me ei pea seda klapitama ei Londoni, Moskva ega…
-
2.
Balansseerimine tõsiduse (või tõsiseltvõetavuse) ning meelelahutuse ja pullitegemise vahel iseloomustab ka Tarantino värskeimat, Teise maailmasõtta paigutuvat filmilugu „Vääritud tõprad”. Raske öelda, kas see tuleb filmile kasuks, kuid seda on huvitav jälgida. Võetagu kas või filmi esimene ja mu meelest kõige parem peatükk. Siin näitab ja teostab oma „missiooni” Christoph Waltzi tõesti suurepäraselt mängitud natsiohvitser Hans Landa, kelle tegelaskuju on ajaloolis-sotsiaalselt igati tõsiseltvõetav, lähtudes teatud koondkujust,…
-
Aga see Saksamaa juhtum näitab, kuidas väike, innukas ja nii kodumaal kui ka väljaspool toetust leidnud rühmitus võib suure riigi elu mõjutada. Saksamaa puhul on hämmastav, kuidas väike kuri kamp (langenute ja arreteeritute asemele tuli kohe järgmine käputäis) terroriseeris ühte Euroopa suuremat ja arenenumat riiki üle kahekümne aasta. Eesti on väike riik, siin võib kamp terroriste veel lihtsamalt väga palju saavutada.
Tegelikkus
Ulrike Meinhof oli tunnustatud vasakpoolne ajakirjanik,…
-
Vanad tuttavad
„Harry Potter ja segavereline prints” on saaga kuues ja eelviimane ega erine teistest, varasematest osadest. Nagu alati võib ahnelt endasse imeda filmiefektide abil tõeluseks saanud võlukunsti, võib kaasa elada tublile näitlejatööle ning noorte teismeliseea katsumustele ja intriigidele, võib nuputada taas Potteri ja Voldemorti salapäraste seoste üle. Professor Dumbledore (Michael Gambone) on nagu ikka vana, otsustav ja tark, professor Snape (Alan Rickman) aga tige, salapärane ja…
-
Liinitöö, elu mõttetus, seks peldikus
Võib tõdeda, et Ozoni seekordne, Rose Tremaini novelli järgi filmiks kirjutatud linateos algab vähetõotavalt: näeme üksikema Katie’t (mängib Alexandra Lamy) ja tema hoole all kooliikka jõudnud tüdrukut Lisat (Mélusine Mayance) heitlemas halli argipäevaga. Ema ei paista silma erilise intellekti ega voorusliku eluviisiga (sigaretisuits on lapsele söögilauas igahommikuseks kaaslaseks) ning tema tujutu elu on jõudnud selleni, et majapidamist kamandab hoopiski väike tütar. Katie…
-
Aja jooksul on nähtud igasugust kraami, alates animajuppidest kuni pikkade, põlve otsas kokku miksitud mängufilmideni välja. Meenub, et 1998. aastal tõi Tartu noorte sõltumatu filmigrupi esineja sõna otseses mõttes viimasel minutil Palamuse rahvamajja pooletunnise filmi „Võimlev Jänes ja teised asjad”, mille žürii hiljem kõige paremaks tunnistas. Kümme aastat tagasi mõjusid üllatusena ka mõne arvutifriigi kompuutris kaader kaadri haaval kuude kaupa kokku lükitud mõneminutised eksperimenteerimised, aga tänaseks…
-
Aga aastad läksid liiga kiiresti, nõnda et koos diktofoniga tagasi Pärnusse, Aksella Lutsu tagasihoidlikku ja hubasesse kodusse enam ei jõudnudki, ehkki kohtusime veel mitmel filmiüritusel Pärnus, Tallinnas ja Palamusel. Tuli 2005. aasta jaanuaritorm ja veeuputus. Siis juba ilmusid järelehüüded väärikale daamile, keda ajalehed tihti nimetasid „Eesti esimeseks filmidiivaks”. 10. oktoober 1905 ja 8. jaanuar 2005 jäävad piirdaatumiteks. Enne oma sajandat sünnipäeva kavandas Aksella Luts veel „hüpet”…
-
Õieti on isegi kahju, et film, mille keskkonnaks on tänav, ei pööra eriti tähelepanu kohaliku koloriidi edasiandmisele. Hoogsas tänavaelus on ju iseenesest poolused pidevalt kõrvuti. Võrreldes tavakodanike elulaadiga, mida polsterdavad sotsiaalsed garantiid, kujunevad tänavaelu suhted selgemalt ja ühemõttelisemalt, jämedalt joonistuvad välja heidiklikkuse (mida võiks vaadata ka protsessina), kriminaalsuse ja romantilises plaanis ka sügavuti tunnetatud isikliku vabaduse ristpisted. (Ühe õnnestunud näitena võib siinkohal tuua filmi „Rohelise tänava…
-
Õudusfilme vaatan tihti, silmad kinni, või kui võimalik, siis keeran heli maha. Tegelikult tahaksin vaadata selliseid õudukaid, kus mul ei teki vastupandamatut soovi silmi kinni pigistada. „Dorothy Mills” mulle selle elamuse pakkus. Ilmselt ei ole jutustatud lugu just kõige originaalsem, sest isiksuse lõhestumisest on ju ka varem filme vändatud, vaime ennegi välja kutsutud ja välja aetud, kuid mulle meeldis selle filmi serveering.
Iiri niiskus, hämarus ja vaimupaine…
