-
Rahategemine
Ent mis tegelikult kasvab, kui majandus kasvab? Sellel teemal muide arutatakse kolmapäeval 12. augustil ümarlauas „Majandus ja demagoogia”, mida toetab samal õhtul ilmekalt Austria dokumentaalfilm „Rahategemine” maailmamajanduse praegusest olukorrast. Majanduskasvu ja meie festivali seos on kurb tõsiasi: riigile on kõige kasulikum inimene, kes läheb pärast tööd kas kasiinosse mängima või siis kõrtsi raske raha eest kangemat kärakakraami kaanima. Äärmiselt kasutu on riigile inimene, kes tuleb õhtul…
-
Aga selle raamatu olemasolu ja poole sajandi eest kodumaast kaugemal ilmunud väljaandeid meenutame siinkohal võib-olla mõnevõrra ootamatust aspektist. Nimelt eestikeelse filmipublitsistika ja -kriitika arenguloo seisukohalt. Eestlastest filmitegijatest, kes tegutsevad või tegutsenud väljaspool Eestit, on praegu küllap kõige laialdasemalt teada Hollywoodi operaator Alar Kivilo (nimetamata mõnd hilisrändurist iseõppinud B-madina tegijat, kelle PR-tegevus juhtivas päevalehes ületab viisakuse piirid). Eestlastest filmiprofessionaale on läbi aastakümnete tegutsenud mitmel maal, ka kunagises…
-
Kerge helge pehme mugavus
Mugavus ei seisne siin sugugi selles, et igasugune retrohõng mõjub ikka kuidagi nostalgiliseltturvaliselt. Gus van Sant põimib sujuvalt ja õnnestunult oma lavastusse dokumentaalkaadreid, kui vaadata filmi üldist värvilahendust, siis on ülekaalus heledad, pehmed toonid (ei midagi eriti sünget), muusikaline kujundus rõhutab üsna selgelt tegevusliku arengu emotsionaalset plaani (lisamata samas midagi uut). Ülaltoodu aitab rohkem või vähem kaasa teatavale kergusele, see film ongi omamoodi helgetes…
-
Üks neist, kes selle usulahu poolt juba eluajal pühakuks tunnistatud, on argentiinlane Diego Armando Maradona. Tunnustatud Serbia režissöör Emir Kusturica, ise suur jalgpallisõber, võttis kätte ja tegi Maradonast dokumentaalfilmi. Filmi vaatama hakates tasub meenutada, et Argentina hunta lootis oma kehva mainet ja riigi viletsat majanduslikku olukorda parandada sõjalise avantüüriga ning maandas Suurbritannia valduses olevale ja Argentina arvates tegelikult neile kuuluvatele Falklandi saartele (argentiinlastele Malviinid) 1982. aastal…
-
Filmitakse Ukrainas, tegevus toimub Venemaal, filmi produtseerivad Saksamaa, Holland ja Ukraina”. „Kuidas see kõik Eestisse puutub?” pärin tagasihoidlikult. „Ei kuidagi. Režissöör Loznitsale avaldas muljet teie kostüümitöö „Somnambuulis”” [Režissöör Sulev Keedus, 2003, F-Seitse]. Nii lendangi paari päeva pärast Berliini Sergei Loznitsaga kohtuma. Loznitsa (s 1964) nimi on rahvusvaheliselt tuntuks saanud dokumentaalfilmidega nagu „Elu, sügis” (1998), „Maastik” (2003), „Vabrik” (2004), „Blokaad” (2005), „Revüü” (2008) jt, kokku 10 dokumentaalfilmi…
-
Miks?! Sest pole olemas korralikku üleriigilist politseiorganisatsiooni ega seadusi, mis lubaksid kurjategijat üleosariigiliselt jälitada. On ajalooline tõik, et just tänu Dillingeri ähvardavale kohalolekule, tema kuulutamisele riigi vaenlaseks nr 1 õnnestus võimuahnel Hooveril Föderaalne Juurdlusbüroo ka tegelikult föderaalseks muuta ning omandada FBI juhina pea pooleks sajandiks enneolematu politseivõim. John Dillinger on aga peategelane ka ühes teises suures müüdis. Suure Depressiooni ajal nägi lihtne ameeriklane Dillingeris õnnistet Robin…
-
Terminaator on bränd, mille iga uue filmi äranägemine on teatud inimestele ilmselt sama eksistentsiaalne kui teistele näiteks päevauudistega kursispüsimine. Mõistagi on see kõik äri, kunstikujuline toode, mitte kunst ise, see aga omakorda ajastu märk. Samas ei oska ma seesugust kommertsiaalsust lõpuni pahaks panna. Massikultuur, nagu nimigi ütleb, on võimalus jõuda massideni. Kui kõrvutada filmindust kirjandusega, siis on tänapäeval enim kuulatud luuletaja see, kelle luuletust laulab plaadil…
-
Ent ühel ilupedede väljanäitusel rikub takjarüü nii tema esinemise kui karjääri. Takjarüü on tugev sümbol. Just sellise takjana ripub lihtsate lääne tööliste ja kehvikute küljes vulgaarne ja primitiivne kodanlik kultuur, mis paiskab turule meeletus koguses seksi ja vägivalda, teenides sellega kodanluse huve ja rikastumispüüdeid. See hiigeltakjas roomab sisse ustest ja akendest, uimastab ning kisub töörahvast eemale aktiivsest klassivõitlusest, pannes inimesed unustama, et kehtiva reaktsioonilise moraali tingimustes on…
-
Nojah, ega kuningatel ja presidentidel üldiselt võttes pole siia maanurka ju seni asja olnud. Kui siis raadiost saame teada, et presidendipaar on juba Tartus, aulakõnegi peetud ja liikumas Käärikule, on otsus muidugi üksmeelne – Käärikule! Pole meil ju õrna aimu turvameestest, seda sõnagi ei tunta veel. Julgeolek, KGB – jah, see on tuttav kolmetäheühend. Ja kohe tutvume nendega personaalselt. Riburada maantee äärt pidi suusatades näeme igal…
-
Nõnda näibki triloogia olevat vaid sissejuhatus antoloogiaplaadil sisalduva tõelise pärandi juurde, mõjudes ise pigem reportaaži või pikaks venitatud treilerina Masingut mäletanud inimestest, kelle kohtumine filmiks vormunud kolme ja poole tunni jooksul ei sisalda justkui erilist intriigi ega interpretatsiooni. Ühe juhtmõttena pääseb küll mõjule kohavaimu olulisus ning nõnda mõtestabki „Kitsas rada keset metsi” Masingu kujunemisteed just Raikküla valla looduspiltide, Lipa küla elanike ning Einu talu ajaloo taustal,…
