-
Juba kaamera asetus määrab suhtumise ja kui filmitegija enda sealjuures pigem autoriks kui lihtsalt režissööriks tituleerib, siis võib olla kindel, et lisaks ülesvõetud loole saab vaataja kaasa ka autori suhtumise. See aga, kui rikas on autori sisemaailm ja kas seal ikka alati tasub ära käia, sõltub juba igast režissöörist endast. Sõpruses näidatavad filmid on kohati lihtsalt suurepärased, kohati üsna pretensioonikad, kuid sealjuures mitte vähem huvitavad. Nädala…
-
Nagu varemgi on kõik filmid valinud programmijuht Helmut Jänes ja festivali juht Sten Saluveer, kuid oma sõna on sekka öelnud ka teised Pimedate Ööde filmifestivali programmitoimkonna liikmed ja head kolleegid, kellele õudus- ja fantaasiafilm südamelähedane. Korraldajatel on hea meel tõdeda, et aastaaastalt on kasvanud filmide osa, mida tootjad ise pakuvad ja mis alles alustavad oma teed rahvusvahelises levis. Üks selline on näiteks brittide gooti-horror „Killustunud”, millel…
-
Noorele eestlasele, kes sündinud 1991. aastal, võiks Vaapo Vaheri raamat olla kui novelli- või miniatuurikogu. Kui enamik sellest eestlaste põlvkonnast on näinud kas või kolme Vaapo Vaheri mainitud filmi, võiksime rääkida kultuurilisest mälust. Aga ma ei ole selles kindel. Kõige jaburam ongi see, et selles raamatus avanev maailm on nii rikas lugematute seoste poolest, et see kõik võikski vabalt olla väljamõeldis. Praegu elab Eesti täiesti teises…
-
Oma filmimuuseumi „rakuke” on nüüd juba teist aastat olemas ka Eesti Ajaloomuuseumi kehandis, Maarjamäel. Seal on tehtud mõned kenad üritused, näidatud paari väiksemat väljapanekut ning hoitud tükk aega ülal üht suuremat ekspositsiooni, Eesti Reklaamfilmi tutvustavat nimelt. Filmimuuseumidel on oma elu- ja ajalugu, erinevad profiilid ja arengukavad, ei ole siin ruumi neid pikemalt tutvustada, pealegi on igal korralikul filmimuuseumil oma koduleht ja tegevust tutvustavad raamatud. Siiski paar…
-
Nii et tegelikult oli rumal põhjaeestlane sel ajal siiski maailmast halvemini informeeritud kui tark lõunaeestlane ja veelahe, mis jooksis kusagilt Rapla tagant, polnud mitte nii järsk, kui filmist mulje jääb. „Elu on suurepärane, sest ma näen Soome televisiooni,” kinnitab üks peategelane, kelle lapsepõlv langes enam-vähem 1980. aastatesse. „Disko ja tuumasõda” on suurepärane film sellest suurepärasest elust. Termin „mänguline dokfilm” tekitas enne vaatamist kerget ebamugavust, umbes nagu …
-
Röökisin peaprodutsent Piretile, et ole hea ja peata see vaibakloppimine, et ma lähen maha . . . . Siis – napakas maailmaparandaja nagu ma olen – proovisin kontakti saada noore DJga. Kõrvaklapid peas, vaatas ta mulle kuidagi klaasistunud pilgul otsa ja keeras basse juurde. Õues sadas värsket lund, lauluväljaku veerel kelgutasid õhtuhämaruses poisid ja tüdrukud ja äkki oli ebakorrektselt vaikne. Rühkisin Lasnamäe veerust üles kodu poole ja siis meenus…
-
Kes on järgmised, kelle võrra eugeenika-genossed tahaksid maailma harvendada? Lollpead? Tarkpead? Liiga koledad või liiga ilusad? Vaesed? Kokutajad? Tõepoolest, miks peaks tuletõrje kustutama ahiküttega maju või vetelpääste päästma neid, kes pole ujuma õppinud? Seepärast ärgem filmi „Suits” vaadates hetkekski unustagem, et tegemist on riikliku tõuparandusprojektiga, filmi rahastas Tervise Arengu Instituut, mida haldab sotsiaalministeerium. Viimane omakorda on üks valitsusele kuuluv portfell. Portfellis on peitlid, saed, näpitsad, tangid…
-
John Patrick Shanley „Kahtlus” on kahtlemata suurepärane lugu. Algselt näidendina kirjutatud teos võitis Broadway teatrilavastusena peaaegu kõik Ameerika suuremad auhinnad nagu New York Drama Critics Circle Award, Drama League Award, Tony jt, näidend ise pälvis aga Pulitzeri kirjanduspreemia. Näiliselt lihtsakoeline lugu hõlmab oluliselt rohkem nüansse ja teemakäsitlusi, kui esmapilgul ehk aimaks. Kuigi süžee keerleb ümber küsimuse, kas isa Flynn on süüdi pedofiilias või mitte (sellele film…
-
Naljast kaugel
Film ise aga on naljategemisest kaugel ja see on tõsiselt nauditav saavutus, mis peaks meeltmööda olema nii popkorni krõbistavaile puberteetikuile kui kuivikutest raamatukoidele. Mõnele annab film mõtlemisainet, teisele pakub mõnusat meelelahutust. Peab küll kohe alguses ära ütlema, et need, kes tahavad saada korralikku hollywoodlikku kärtsu ja mürtsu, peavad valima mõne muu filmi, see pole nonstop-action’iga superkangelaste film, see pole kuri splätter, pisaraid kiskuv katastroofifilm…
-
Mil viisil sedavõrd hea kava on kokku pandud ja Eestisse toodud, nõnda, et see teeb silmad ette ka näiteks soomlastele, kel anime-kultuuriga juba hoopis varasemad suhted, teavad korraldajad, meil jääb üle ekraanil avanevate maailmade ning nende pildilise rikkuse ja sisulise mitmekülgsuse üle vaid imestada. Erakordne on tänavune JAFF ka seetõttu, et vaataja ette jõuab LõunaKorea animatsioon: Jo Beom-Jini pöörane fantaasiakoomika „Aachi ja Ssipak: tappev duett” (2006).…
