-
Oled sündinud 1973. aastal, 1970. aastate esimese poolega võikski markeerida teie põlvkonna sünniraamid. Aga milline on teie põlvkonna võti, mis sobib selle filmi lukuauku?
Jaak Kilmi : Usun, et see on esmajoones personaalne, isiklik ajalugu, mis liigub justkui rööbiti ametliku lähiajalooga. Mitte ainult mina, vaid ka väga paljud teised lapsed ja loomulikult ka täiskasvanud toonases Nõukogude Liidus elasid Soome televisiooni nähes välja oma unistusi ja fantaasiaid.…
-
Teostamata jäänud unelmate projektid
Pärast oma debüütmängufilmi „Eraserhead” („Kustukummipea”, 1977) lõpetamist töötas David Lynch mitu aastat oma järgmise projekti „Ronnie Rocket” kallal. Suutmata leida heasoovlikke sponsoreid, on kõmurežissöör olnud sunnitud jätkuvalt oma teravmeelset stsenaariumi täiendama ja seda ebamäärasesse tulevikku edasi lükkama. Oli aeg, kui „Ronnie Rocketist” pidi saama Lynchi mõrvamüsteeriumi „Sinine velvet” (1986) järjelugu. Suureks unistuseks on see jäänudki. Samuti on jäänud nägemata, kuidas oleks just…
-
Need seosed ilmuvad linateoses aga ikkagi vaid siis, kui Valentin Silvestrovist kui isiksusest ja muusikust räägivadki Sofia Gubaidulina, Andrei Volkonski ja Arvo Pärt. Silvestrov ise räägib filmis mõistagi samuti, kuid ega me temalt kuigivõrd analüütilist või filosofeerivat juttu ei kuule. Välja arvatud ehk episoodides, mis puudutavad tema muusika esitamisnüansse – seal esineb ta kompromissitu loojanatuurina. Ma arvan, et „Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov” on hea ja huvitavalt…
-
Stiilne vägivald
Vägivalla õigustuseks võib muidugi vastavalt fantaasiale välja mõelda igasuguseid põhjusi ja kui tegemist pole just toore näljaga, siis on vägivald (mitte enesekaitse) ikka seotud võimuga. Võiks aga märkida, et mõned printsiibid justkui rehabiliteerivad vägivalla ja õigustavad seda, olles sellistena ühtlasi kutsuvateks lambipirnideks, mille ümber liblikad keerlevad. Mina ja kollektiivi suhte võiks siin markeerida vahest nii: masse liigutav poliitilis-ideoloogiline printsiip, mis on kollektiivi jõul suunatud üksikisikule,…
-
Ajalooline võit
Räägime siin üksnes Lennart Mere filmidega seostuvast. Filme sai kokku valmis viis, mitu huvitavat kavatsust, nagu näiteks „Paat”, jäigi paberile. Ajaloolase koolitusega kirjanikust režissöör säilitas pedantselt oma koduses arhiivis kõigi oma filmidega seotud kirjavahetuse, dokumentide koopiad, märkmed, lepingud, stsenaariumivariandid, tõlkeversioonid jms. Riigiarhiivis hoiul Tallinnfilmi ja Eesti NSV Kinematograafia Komitee kaustad, samuti Eesti Rahvusringhäälingu arhiivi toimikud täiendavad kodust arhiivi (mis on praegu ju tegelikult Riigiarhiivi korrastamisel…
-
Joonisfilmid ja esindusfilmid
Rein Raamat teeb viimasel ajal esindusfilme. Meelde tulevad tööd Lembit Saartsist, Signe ja Arseni Möldrist, Lemming Nagelist, Ants Viidalepast, Inge Tedrest, neid on märksa rohkem. Vanasti tegi Raamat joonisfilme, oli kuulus ja originaalne, tema looming oli avangardne, paistis silma ka sellega, et kasutas oma töö põhjana klassikateoseid, ehk kõige tuntum neist on Wiiralti kolme graafilise lehe põhjal tehtud „Põrgu”. Tihti oli Raamatu filmimeeskonnas mõni nimekas…
-
See mitteseos ongi mu ainus seos selle filmiga, ja ilmselt just selle eest on mind ja Vilbret ka lõputiitrites nimeliselt tänatud, ja mitte niisama, vaid lausa loetelus esimesena. Võtke heaks! Aga see oli niisama infoks kirja pandud – et järsku keegi tunneb huvi. Ega ma mingit kibestumist või vimma küll tunda ei viitsi, nii et seda paluks mitte arvata. (Muide, see „päike” venekeelses pealkirjas on siiski…
-
„Inglise patsiendi” poeetika ja läbimurre
Minghella kui lavastaja filmikarjäär algas kahe romantilise komöödiaga: „Truult, pööraselt, sügavalt” („Truly, Madly, Deeply”, 1990) ja „Härra Imeline” („Mr Wonderful„, 1993). Kriitikud andsid neile mõlemale küllaltki kõrge hinnangu, ent kumbki film autorile suuremat kuulsust ja menu ei toonud. Minghella läbimurdeks ja suurimaks saavutuseks sai 1996. aastal valminud mängufilm „Inglise patsient”. Linateos võitis ühtekokku kuus BAFTA auhinda, kaks Kuldgloobust ja üheksa Oscarit,…
-
Alustan tõdemusest, et abstraktseid mõtteid, tundeid ja termineid on päris raske filmiks teha, eriti dokumentaalfilmiks. Või koguni võimatu? Me kõik tajume, mis asi on õiglus, aga kuidas seda kätte võtta? Kuidas seda filmida? Sama on lugu isamaa-armastusega, uhkuse ja paljude muude mõtteliste-mõisteliste nähtustega. Ikka tuleks panna paar tarka seletama, millega on tegemist ja kuidas neid asju hinnata. Ent siis kriitik pahandaks: polnud filmi, olid vaid „jutustavad pead”.…
-
Millest see tingitud, et plaanid luhtusid? Kas produtsendid avaldasid survet?
”Buratino” tegemise kaks aastat on minu elu kõige raskemad. Väga keeruline on praegu telekas või raadios sellest filmist rääkida, sest olen ikka väga kurnatud. Kui alustasin seda filmi, siis arvasin, et kõik on väga lihtne ja loogiline: et teen stsenaariumi, et see meeldib otsustajatele, et ma saan seda kohe eriliste probleemideta filmima hakata. Siis selgus, et…
