-
Paar kuud tagasi ilmus Eesti Ekspressis suur Areeni kaanelugu dokumentaalfilmi populaarsuse tõusust laias maailmas. Edukaimad ning ambitsioonikaimad dokumentaalfilmid elavad oma elu enne telesse minekut kinodes ning festivalidel, mille hulgast üks tähelepanuväärseim on International Documentary Festival Amsterdam, lühendatult IDFA. Olles suurim dokumentaalfilmide festival maailmas, on IDFA ka üks suuremaid dokumentaalfilmide rahastusfoorumeid.
Eesti dokumentalistid küsivad raha peamiselt kahest kodumaisest fondist, Kultuurkapitalist ning Eesti Filmi Sihtasutusest. Televisiooni osa eesti…
-
Esimese asjana tuleb pähe lokku lüüa, ligemesi meeleparandusele kutsuda. Aga siis peaks ise õnnistegija olema, sest kesse muidu usub. Ja millega lüüa? Vana hea, kange jumalasõnaga või? Et peksaks patuseid kui reht. Ei tööta!
Niikuinii pekstakse palju. Pidev pimedik. Löömahullus tuleb pääle. Olekski justkui õige andmise aeg. Tuul peksab plöga näkku. Vihale ajab. Oleks kena kevadine aeg, läheks ja lööks isiksuse võluga inimesi pahviks, suisa uulitsa…
-
Õpetaja Carsten ja õpilane Pili Taani filmis “Tapmine”. kaader filmist
Tallinna Pimedate Ööde filmifestival on olnud ikka koht, kust avastada uusi maailmu ja uusi nägemisviise – juba festivali sedavõrd mitmekülgne geograafiline haare annab selleks head eeldused. Selleaastasel PÖFFil kuulus üllatavalt oluline osa selle avastusretke juures muusikale: mõnel juhul oli tegemist erakordselt õnnestunud filmimuusikaga, mõnel juhul oli muusikal kaalukas osa filmi ülesehituses, aga oli ka filme, mille teemaks…
-
PÖFF on selleks korraks taas möödunud ning arvan, et õnnestunult. Seda mitte ainult sellepärast, et paariks nädalaks peatati meie kinodes muidu vohav amerikaniseerimine ja seda isegi Ameerika suurfirma nime kandvas kobarkinos. PÖFF on meie kultuurimaastikul üsna ainulaadne sündmus – oma multikultuursuses iga-aastaste ürituste seas ilmselt ületamatu. Tegu pole ju mitte ainult võimalusega tutvuda maailma kinematograafia saavutustega, vaid see festival pakub ka üldisemat pilguheitu eri kultuuridesse, paikadesse,…
-
Ari Alexander Ergis Magnussoni “Karjuv meistriteos” on dokumentaalfilm Islandi uusimast muusikast. Mõnes mõttes on tegu järjega Fridrik Thor Fridrikssoni filmile “Rock Reykjavíkis”, aga kui viimati nimetatu kujutas 1980. aastate alguse Islandi roki-, popi- ja pungi-scene’i, siis tänapäeval on teadupärast üpris võimatu tõmmata piire vana ja uue, klassikalise ja modernse, pop- ja süvamuusika vahele. Ja nii on “Karjuvas meistriteoses” koos need kõik.
Filmi kandev küsimus on: miks, mismoodi…
-
Raske on öelda midagi nii hämara asja kohta, nagu Stuart Samuelsi “Keskööfilmid” (kuus filmi, USA-Kanada, 2005) seda kahtlemata on. Pole mingit põhjust, miks keegi seda vaatama peaks – kui mitte pidada selleks haiglast soovi olla kursis kultuuriajalooga. Tegelikult on idee, et kellelegi tutvustatakse kultuuri vallas toimuvat, haiglane. Miks peaks kedagi huvitama see, mida kultuuri nime all kunagi tehakse või tehti? See ei ütle ju millegi kohta…
-
Teatrit hakkas ta lapsemeelselt tegema juba kolmandas klassis. Kooli näiteringist, mis oli teistele kas sund või meelelahutus, sai talle siiras väljaelamispaik. Tulevik oli klaar – teatrikool. Moskvasse jõudnult juhtus aga see, mis ikka ebaordinaarsetega sünnib, teda ei võetud kooli vastu. Alles aasta hiljem nägi Leenat Oleg Tabakov ja kutsus silmapilk oma just moodustatud kursusele. Hakatuse sai kuulus Tabakovi kelder, kus esiotsa valitses käratsev anarhia, vabade vaidluste…
-
Guy Maddeni “Maailma kõige kurvem muusika” linastus PÖFFi programmis “Kanada fookuses”.
“Maailma kõige kurvem muusika” (Kanada, 2003) võiks minu poolest olla viimase kahe aasta tähelepanuväärseim film. Mustvalge, harjumatult udune, mis tekitab tunde, et tegu on tehnilise viperusega. Seda see ilmselt siiski pole. Nii tegevustik kui ka stiil on kinni 1930ndates, esimesel juhul siis sündmustiku, teisel viidetena toonastele filmidele. Taotluslikke kummardusi tehakse arvukalt ja igas suuruses. Viltused, absurdsete…
-
Mait malmsteni mängitud valvur Helena Jonsdottiri tantsufilmis “Teine”. alan proosa
“TEINE”/“ANOTHER”. Režissöör René Vilbre, koreograaf Helena Jonsdottir. 25 min, esilinastus 10. XI kinos Sõprus.
Eesti esimene “korralik” tantsufilm “Teine”/“Another” tõi teadvusse ka uue võimaluse, rahvusvahelise koostöö senisest vägevama ja pikema jada Island-Saksamaa-Soome-Sloveenia. On tantsuga seotud filme tehtud Eestis ennegi: koreograafide Eike Ülevainu katsetused kui visuaalselt kõige mängulisemad, Renate Valme kui kõige sisepingelisemad, Tiina Olleski ja Rene Nõmmiku kui kõige…
-
Hääle tõttu sai ta kunagi endale nime. Ta oli kahekuine sõjajärgne leidlaps, kui toodi näljasesse lastekodusse. Isast-emast polnud kõppugi. Eesnimi pandi talle jooksu pealt. Aga vahmiili valida pole niisama. Tuli kontrollkomisjon, laps pistis võimsalt ja valjult ulguma. “Olgu ta nimi Ruslanova,” lausus asjamees, “ehk pääseb kunagi püüne pääle”. Ametnik pidas silmas toonast ülipopulaarset lauljat Lidia Ruslanovat.
Sündimispäev kirjutati Ruslanova-sugustele lastekodus mehaaniliselt, püüti panna ühte kanti, veel parem,…
