-
Reklaamfoto
Kui sõitsime Tallinnast Jõhvi kino avamisele, siis oli esimest korda lumi maha tulnud. 26. oktoobri ja seni imeilusa sügise kohta oli see ootamatu. Vahtisime bussi aknast mööda libisevaid valgetesse lumekasukatesse keerdunud kuuski vaheldumisi kollaseleheliste vahtratega ja imestasime – imetlesime. Justkui jõulud!
Jõhvi kontserdimaja toredusest olime avamise teleülekande vahendusel juba varem aimu saanud, aga oma silm on muidugi kuningas. Bussijuht küsib, kuhu Jõhvis sõita, ja teadjad juhatavad:…
-
Dokumentaalfilm “ÜLISUUR MINA” (“Supersize Me”). Režissöör Morgan Spurlock. Linastub kinos Sõprus.
Eestlasel on toiduga alati eriline suhe olnud. Kui leib pudenes põrandale, anti sellele suud. Jõukas peremees pidi ennast kaalukaks sööma, et rõhutada oma lugupeetavust. Ikka puhtast pekist ja nii. Ega keegi soovind kosida modellipihaga luidraid tütrikuid, vaid ikka maapiima peal kasvand punapõskseid piigasid, kel käed nagu jalad ja reied nagu sillatalad. Õige naise pidi ikka…
-
Me kõik oleme kuulnud, et USAs elab ülekaalulisi inimesi kõige rohkem, kuid kõnesolev film kinnitas oma silmaga kogetud muljet: inimesed on põhiolemuselt samasugused, lihtsalt sealne rafineeritud tarbimiskeskkond on õõvastavalt edukas tänu pikaajalisele madalaimatele ja seetõttu suurima levikuga inimloomuse instinktidele orienteerumisele. Ülisuur mina on olemas meis kõigis, võitlus tema kontrollimiseks käib meie tahtejõu ja kavalate müügi-inimeste vahel.
“Kiiremini ja odavamalt” on turumajanduse peamine arengumootor. Miks siis peaks inimesi,…
-
Dokumentaalportretisti tähtsaim otsus on portreteeritava valik. Tuimast ja igavast inimesest on haaravat portreed luua kole keeruline ning selles mõttes on Ester oma bakalaureusetöös küll kümnesse lasknud. Päris ime, et meie filmitegijad pole Lundveri varem avastanud, olgugi et ta vaatab kaanetüdrukuna tihti vastu ajalehekioskite vitriinidest. Kõige nähtamatum seisab alati nina all.
Autori järgmiseks ülesandeks on portreteeritava teisaldamine elust ekraanile, nõnda et tegelikkuse jäljendus oleks igati tõetruu ja usutav.…
-
Kui luksuskorteri uks lõpuks lahti murti, nähti filmidiivat istuvat tugitoolis, telefonitoru krampunud peos, näopool hüübinud verest mustamas. Kuul oli tunginud kuklasse ja väljunud vasakust silmast.
Banaalne krimifilmi algus. Sedapuhku küll tõsilugu. Toimunud 11. detsembril 1981. aastal Moskvas, jõukurite majas Kutuzovi prospektil, korteris 243. Tugitoolis lamaskleja oli pensionärist filmitäht Zoja Fjodorova.
Lugu näib ometi kulununa, sest Fjodorova pikas eluloos korduvad samad dramaatilised elemendid, mis toona läbisid miljonite elu.…
-
Vaike ja Aino enne ja nüüd.
Dokumentaalfilm “TÕRJUTUD MÄLESTUSED”, 60 min. Režissöör ja stsenarist Imbi Paju. Operaatorid Marita Hällfors ja Rein Kotov, helilooja Märt-Matis Lill, helirežii Ivo Felt. Produtsendid Pille Rünk Allfilmist ja Nina Koljonen OY Fantasiafilmist. Esilinastus 2. XI kinos Sõprus, jookseb samas 4. – 6. XI kell 19.30.
Üks ajaloolane kõneles mulle kord kunagise noore riigimoodustise Ameerika Ühendriikide probleemidest maailmas. Esialgu oli see üks üsna…
-
2x kaader filmist “Üheksa laulu”.
Igal põlvkonnal on oma seksifilmid. Kommunikatsioonitehnoloogiat on läbi aegade, alates trükipressi leiutamisest ja lõpetades Internetiga, saatnud igal arenguetapil tema kviteerimata teisik – pornograafia. Varsti pärast vendade Lumière’ide leiutist, liikuvate fotode projitseerimist ekraanile, tekkis ka põrandaalune pornofilm kui tulus äri. 1960. ja 1970. aastateks olid seksifilmid saanud juba “täieõiguslikeks” tänu niisugustele linateostele nagu Bernardo Bertolucci “Viimane tango Pariisis” (“Ultimo Tango a Parigi”, 1972)…
-
Mängufilmide rahastuslepingule kirjutasid alla EFS ja ETV. Lepingu järgi finantseerivad mõlemad aastatel 2006, 2007 ja 2008 ühiselt vähemalt kahe mängufilmi tootmist aastas. Valmivad filmid peavad enne teleekraanile jõudmist linastuma Eesti kinodes. Kumbki pool panustab igasse filmi vähemalt pool miljonit krooni, lepingu teksti järgi oodatakse kolmandaid sellega liituma. Kolme aasta jooksul tehtavad kuus väikese eelarvega videomängufilmi on mõeldud ennekõike noortele talentidele esimese täispika filmi kogemuse andmiseks ja…
-
Võtnud kord vene mehed kätte ja tahtnud teha suurt sõjafilmi Hollywoodi kaanonite järgi. Sikutasid süžeed siia ja sinna — ikka ei mingit tolku, välja sikutada ei suutnud. Siis astus kõrgendik appi: kõrgendikud on sõjas juba niisugused asjad, mida kaitsvad peategelased on võimalik surematuks teha. Mehed võtavad ringkaitsesse ja täristavad kuulipildujatega, ümberringi kukub musti kogusid nagu loogu. Filmi lõpus võib aga öelda: me tegime selle ära, meie…
-
Jalgpall veeres võiduka väledusega terves hulgas nõukogude mängufilmides. Esimest korda 1936. aastal Semjon Timošenko vändatud surematus spordikomöödias “Väravavaht”.
Too aasta polnud spordifilminduses eriline üksnes Venes, mäletatavasti peeti siis ka Berliini olümpiamänge ja selle sündmuse jäädvustas tselluloidile fenomenaalne Leni Riefenstahl. Füürer oli ihanud filmilt valge rassi ülistust, ent tulemuseks oli midagi veel ülemat.
“Väravavahi” taga on aimatud aga Stalini käppa. Nimelt oli Jossif enda jaoks just avastanud jalgpalli.…
