Emajõe kaldalt läksid 2006. aastal teele „Mülleri jutlused”. Kuigi neid raadios ette ei kantud, on Sassi peibutavalt karupunnideks nimetatud jutlused stiililt „(:)raadiopastori” kaudsed eelkäijad. Nende raamatuks saamise aegu vägistas (luuleliselt) (:)kivisildnik Pärnus jäämäge ja tast sai Eesti Iseseisvuspartei peasekretär. Koerale koera, jumalale jumala palk või malk . . . . Aga parem kõigest üksipulgi.
Mülleri Sass ja memuaarelu
Hiljaaegu tähistas Sass oma 65. sünnipäeva. Siin takkajärgseid õnnitlusi edastades on mul teatada…
Ylesostja lubas poole ikooni hinnast meile ja see on, palju saame . . . . võib-olla kakskymmend krooni, võib-olla viiskymmend, võib-olla sadagi. Kust Sa siin õue peal sadat krooni saad. No ja kui Sa ei taha, siis ma sõidan edasi Kusti juurde, tema juba ei kõhkle.” „Ei, ära sõida. Muidugi ma tulen. Kuna me lähme?”
Esimene minek oli nädala pärast. Oli kuuvalge öö valmis vaadatud. Onu sõitis kohale ja jättis…
Saanud minult ametikõrgenduse jaamaülemaks, tuleb raudteelase asjalikku näkku naeruvine. Ta haarab mu kohvri ja juhatab mind õigesse paika, kuhu jääb seisma esimese klassi vagun. Surun ta kätt. Kommen sie wieder! lausub raudteelane lahkudes.
Jään üksi perroonile. Rongi tulekuni on veel kuus minutit. Õhtu hämardub. Valgustus süttib. Näen – keegi seisab perroonilambi valgussõõris minust paarikümne sammu kaugusel. Mees on pintsakuväel, särgikrae keeratud üle kuuekrae, nagu me koolipoistena kandsime.…
Mälestuste äsja ilmunud köites „Seisata, Aeg!”, õigupoolest terves selles sarjas, ilmneb sinu varasemaist raamatuist rohkemal määral kujutlusvõime, ilukirjandusliku stiili ja fabuleerimise kohalolek ja kasutamine. Ent juurdekujuteldu eristub lugemisel hõlpsasti ajaloolistest ja tõsielulistest faktidest.
Tõsi, neis kolmes mälestusteraamatus murravad ilukirjanduslikud võtted sisse mittefiktsionaalsesse…
Kes on selle siiani pälvinud?
Esimese auhinna pälvis 2010. aastal Jaan Krossi kaasvõitleja Ain Kaalep koondkogu „Muusad ja maastikud” eest. (Muide, mehed kohtusid esimest korda Patarei vanglas.) Eelmisel aastal pälvis auhinna Mats Traat, meie tähtsaim ajaloolise romaani viljeleja, jõgiromaaniga „Minge üles mägedele”. Pärast luule ja romaani auhindamist langes valik sedapuhku kultuuriloolise uurimistöö kasuks. Sel aastal saab auhinna kunstiteadlane Jüri Hain „Väikese Wiiralti-raamatu” ja artiklikogu „Raamatulehitseja” eest.
Mida tõstaksite…
Tunnistan, et raamat sai mulle parajaks luupainajaks ja ainult tahtejõu varal ponnistasin, puresin ja pusisin ma teksti pooleteise aastaga lõpuni, julgemata endale ja kirjastajale tunnistada, et see pole minu autor, et raamat ning selle stiil mulle ei istu, või et ma ei suuda tabada seda spetsiifilist poeetilist säbrutust ja nägijalikku hingust, mille Katre Ligi siis oma oskusega lisas. Julgen öelda, et Robert Musili „Omadusteta mehega” tegelemine…
Kuid jätkem kõik need tajumehhanismide erisused, ühest taustsüsteemist teise kodeerimise spetsiifika, kunstiliikide iseärasused (loomise protsess, teose koosseis, selle vastuvõtt) ja võtkem asja lihtsalt, küsides: kas asi tasub lugemist?
Kui juba Looming (2010 mai) ja enne seda ka Eesti Playboy (2008 juuni) Sverre Lasni loomingut on avaldanud, siis peab seal ju midagi väärtuslikku ikka olema.
Ja ongi! Juba esimese jutu „Intriig” (sic!) esimesest lausest alates köidab lugejat peategelasest „mina”…
Vahest taluski Vahing oma läheduses ainult endast tugevamaid naisi, mis kaugeltki ei tähenda seksuaalset nõudlikkust – lühidaks jäänud abielu Heli Vahinguga ja vastavad päevikukohad seda nagu tõestaksid. Kuigi, jah, kas võib neid päevikuidki täie tõena võtta? Vähemalt selektiivne on neis sisalduv ju paratamatult ja seda nende toimetaja Joel Sang ka möönab. Aga Sanga enda mälestuskillus vanast Vahingust tekitab samuti miski tõrget, olgugi see kirjeldus iseenesest aus…
„Morbidaarium” läks mulle kuidagi kummalisel moel hinge. Ehk suuremas osas isiklike kogemuste pärast. Mõni rida kiskus pisara silma, teine aga ajas naerma. Seega on see väga aus raamat, võib-olla isegi liiga aus, lausa hirmutav. Mõnevõrra ohtlikki.
Birk kirjutab julmast haigusest – vähist. Vähk on vist tänapäeva katk või väga moodne haigus, mis kimbutab iga kolmandat vastutulijat. Ma arvan, et kellelegi ei meeldi näha oma lähedast piinlemas valudes,…
Siimu luuletusi kogumikus „Las ma istun siin kuni orkester mängib” läbib eneseiroonia, ennast mitte väga tõsiselt võttev joon. See on ju hea, huumorisoont on luuletajana vaja sama palju kui sõnade valdamise kunsti. Õnneks ei muiga ta enda üle liialt palju, mis oleks juba kerge poosetamise valda kuuluv tegevus. Mis hakkab tihti silma, on lõpprea kasutus. See niinimetatud lõpprida on luuletuse lõpus asuv tabav slogan, mis on…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
