-
Miks ja kuidas tekkis mõte koostada kogumik „Eile nägin ma Eestimaad”?
Need Juhan Liivi sõnad on ilmselgelt üks tsiteeritum ja parafraseeritum luulerida eesti keeles. Sattusin paar aastat tagasi ridamisi mitme huvitava versiooni otsa: punklaulu sõnadest ja anonüümsetest veebivärssidest kuni elavate kolmveerandklassikute tekstideni välja. Kogusin veebiarheoloogia leiud baasiks kokku ja viskasin peotäie pinksipalle õhku – tundus, et tuleb vaid kinnipüütud ja tagasipommitatud pallid õigesse ritta sättida ja raamat…
-
anna ka meile julgust
mitte karta seda
mida me ihaldame
fs
Tuleb nõustuda Hannes Varblasega, kes Paul Austeri „Oraakli ööd” lugedes sai veel kord kinnitust, et kirjaniku teosed moodustavad „üheskoos kompaktse võrgustiku, ühe intertekstuaalse terviku, milles üksikud teosed viitavad üksteisele ja loovad oma tähenduse suhetes teistega”.1 Järgnevalt üritan tollest Austeri intertekstuaalsest puntrast välja kerida vaid paari mõtteliini. Keskendun eelkõige küsimusele, mis Austerit kui sõnade armastajat – ja kui postmodernistlikku…
-
Tegu on reportaažiga, mille Waltari avaldas 1941. aastal Rootsis varjunime Nauticus all. Malmö linnas kirjastuse Förlaget Balticum poolt välja antud teoses kirjeldatakse detailselt Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liitu. Kuigi soome keeles ilmunud raamat oli mõeldud soome lugejatele, anti see meelega välja Rootsis, vältimaks tagajärgi, mille võimalustele Waltari ja WSOY jõudsid mõelda raamatu kirjutamise ajal ja eriti pärast Talvesõja lõppemist 13. märtsil 1940. Kuigi Moskva…
-
kus ühed ja samad keskpärased ja keskealised Eesti
raamatukujundajad kordamööda žüriisid moodustades üritavad
keskpärasest Eesti raamatukujundustoodangust 25 kandidaati
välja sõeluda. Selleks aga puudub nii asjalik toormaterjal kui
tegelikult ka kompetents. „Kujundusspetsialistid” istuvad oma
maitse-eelistustes tugevalt kinni möödunud või isegi ülemöödunud
sajandis. Neil ei ole piisavat silmaringi, kriitikameelt ja
kodanikujulgust jätmaks kunagiste koolikaaslaste kujundatud
pahn auhindamata.
Iseenesest võiks 25 raamatu valik olla asjade seisu kena sedastus
– olgu see siis parasjagu hiilgav või haletsusväärne. Tülgastav
on aga pidulik…
-
illustratreerinud Triinu Lille
Selle võistluse vaieldamatu liider. Üle mitme
aasta üks meeldiv üllatus. Õhuliselt, avaralt (ent
mitte asjatult pillavalt) on Timo Marani luule
raamitud must-valgete linnuvaatlejajoonistustega.
Hallides toonides paber- ja köitematerjal
haakuvad ideaalselt. Tulemus on lihtne, intiimne,
tasane ja veenev. Nuriseda võib vaid peensuste
kallal. Üdini naturaalse olemisega raamatut,
selle ühegi märketa tekstiilkaant ümbritseb
iseenesest sümpaatne ja praktiline pealkirjaga
panderollriba. Ent miks on see riba kaetud plastlaminaadiga?
Too laminaat toob kujundusse asjatult
reklaamikaja euromekki, võõrandumishingust
ja mida kõike veel.
Ka võib…
-
Lastekirjanduskeskuse illustratsioonigalerii
ja pildikogu
avamine leidis Sirbis
silmajäävalt tundelist ja
sooja kajastamist. Illustraatorite
töödele leidub lõpuks
väärikas väljapanemise
koht! Vaimustunult kõneldakse
lasteraamatuillustratsioonist,
unustades, et
muiste tehti pilte ka täiskasvanute
raamatutele. Galerii
koordinaator ja väsimatu
kultuurivõitleja Viive Noor
meenutab aga ikka ja jälle,
et tegu pole mitte ainult lasteillustratsioonidele
mõeldud
kohaga, vaid oodatud
on kõik raamatuile tehtud
pildid!
Ringkäik ilusas uues
vanas majas paneb illustreerimise
üle põhjalikumalt
mõtlema. Just nüüd, kus illustratsioonist on
olnud tavatult palju juttu, tõden eriti teravalt,
et praeguses kultuuripildis on see kunstiliik
suhteliselt sekundaarse tähendusega nähtus.
Lasteraamatuillustratsiooni kohta seda muidugi
öelda…
-
Elvi, minu teada oled põline tallinlane, nüüd olen kuulnud, et väga tähtsal kohal on su elus olnud ka Raplamaa. Kuidas oled Raplamaaga seotud?
Sündisin Viljandis, ema oli eesti keele ja võimlemise õpetaja, isa raudteeametnik. Elust Viljandist ma midagi ei mäleta, sest kui olin kaheaastane, kolis meie pere Tallinnasse. Kasvasin üles Tallinnas. Elasime Juurdeveo tänavas, hiljem ka Lasnamäel, kuna Juurdeveo tänava maja sai 9. märtsil pommitabamuse. Koolis käisin…
-
Oleme harjunud meelitatult kuulma ja kõnelema eesti naiste iseäralisest ilust-võlust. Ent mõelgem, millise kihava kvantumi salapäraseid ja saatuslikke naisi on maailmale ja iseendale sigitanud Venemaa! Muusade, armukeste ja abikaasadena. Lääne-Euroopa avangardistid ei saanud vene naisteta üldse hakkama. Olgu Picasso või Léger või Dalí või Aragon või etc. Modiglianil oli Pariisis suhe verinoore Anna Ahmatovaga. Jne.
Muidugi sattus nende erutavate naisolevuste sekka vampe, kes ühitasid oma seksuaalihalused…
-
Veeretades oma värskes raamatus „Flandria päevik” mõtet, et kas minna Pariisi või mitte, leiab Tõnu Õnnepalu: „Sellest läheks meel kurvaks, hakkaks sellest kunagisest endast, kes Pariisi „õnne otsima” tuli (milline kohutav kultuuriklišee!), natuke nagu kahju” (lk 322). Kas siin kõlab tahtmatugi kriitika Anton Nigovi ja „Harjutuste” suunas? Ei tea. Igatahes, klišeid Õnnepalu kardab, on nende suhtes valvas, juba raamatu alguses: „Aga miski ei tööta kultuuris kindlamini…
-
• Ühe päevalehe juhtkirjanik: „Maamaksu kadu lööks . . . . eelarveisse u 0,5-miljardise augu. Riigieelarve läheneb . . . . 100 miljardile kroonile, 5-protsendise (?!) maksukao elab . . . . edukalt üle.”
• Reisiv ajakirjanik: „Rovaniemilt viidi meid natuke edasi, põhjapöörijoonele, kus oli võimalik nautida eksootilist sõitu põhjapõtradega.” (? Nimetatud joon on Rovaniemilt väga kaugel ja sellel tuleksid kõne alla hoopis teised loomad – kaamelid Saharas või elevandid Indias.)
• Suure päevalehe kirjasaatja Londonist: „Guy…
