-
igalt liidu esimehe kandidaadilt
teada on järgmised:
1
kirjanike töötingimused
sealhulgas äraelamist võimaldav sissetulek
2
sotsiaalsed tagatised
näiteks vabakutseliste pensionid
3
kirjanduse osa riigi eelarvest
selle jagunemine
ning jaotamise põhimõtted
4
prioriteedid ja arengukavad
nii ministeeriumi omad kui
liidu omad
5
kirjastamiskitsaskohad
naeruväärsed trükiarvud
6
raamatukaubanduse lämbumine
turufundamentalismi pöörises
nt tõe ja õiguse 5 köidet ei saa
poest osta, pole ennot ega talvikut
ja pole ka mõtet trükkida sest pärast esimest
suht rasvast müüki poed
raamatuid sisse ei võta
luuleasjadest ei taha üldse rääkida
7
kirjandusõpikute äri
millega meid loomalikult pügatakse
ehkki riik ostab 11…
-
Gohar Markosjan-Käsper, Teekond säravatele tippudele. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 26. 72 lk.
Esimene, mis Gohar Markosjan-Käsperi novellivihust meelde jääb, on tugev emotsioon – nukrus, millele võib lisada küll salapära ja hirmu, aga eelkõige on see painav kaastunne tegelastele nende fatalistliku saatuse pärast. Seega võtan kohe otsesõnu öelda, et tegemist on väga õnnestunud tekstidega, sest empaatiat ja tundeid tagaplaanile lükkav kirjandus kipub eelkõige kuivaks kontseptualismiks või eksperimendiks jäämagi.…
-
Olukord on paradokslik, sest iga suuremat ajalehte tutvustatakse päevas vähemalt neljas vormis: Internetis, raadios, televisioonis ja trükipaberil. Tuleb nii välja, et ajaleht ehk Kitzbergi “Kosjasõidust” tuttava vallavanem Volmer Vommi järgi lehenarmas vajab mitmekordset üleseletamist, kuna raamatule näikse piisavat sellest, kui ta on lihtsalt müüki pandud.
Alati ei piisa. Läinud aastal ilmus Tartus raamat, mille autoriks on Aili Karindi. Kõvakaanelise köite esiküljel on raamatu pealkiri ja modifitseeritud foto…
-
Kuid enne seda peaks hetkeks peatuma romaanivõistlusel kui sellisel, vaagima pisut romaanivõistluse “formaati”, neid eritingimusi, mida võistlus nii võistlejatele, kuid ka ja eelkõige žürii liikmetele tekitab. Mainin ehk kõige olulisemat.
Mäletan eelmisest, 2004. aasta romaanivõistlusest tajutavat erinevust žürii ning ülejäänud kirjandushuviliste reaktsioonide vahel. Lühidalt võiks öelda, et sageli juhtus nii, et žürii liikmed olid käsikirjadest palju enam vaimustunud kui need, kes sattusid esiletõusnud käsikirju lugema hiljem, siis,…
-
Kui eestikeelse geograafia rajaja soomlane Johannes Gabriel Granö Omskist ja Helsingist 1919. aastal lõpuks Tartusse jõudis, olid tal kaasas muu hulgas ka Altai ekspeditsioonide materjalid. See oli mahukas materjal: vaatluspäevikud, mõõtmisandmed, aga ka terve hulk fotosid, intervjuude üleskirjutusi ja lihtsalt mälestusi kohalikest, teejuhtidest, Altai maastikest. Iga korralik teadlane peab oma ekspeditsioonist ju raamatu kirjutama, kuid Granöle kujunes probleemiks teaduse ja mitteteaduse vahekord.
Oma probleemi lahendas ta…
-
Poirot on tagasi! Varrak on tast raamatu teinud. Aga need on siiski vaid lühijutud, pikemad lood nagu “Roger Ackroydi mõrv”, “Kardin” või “On kurjust päikese all” pole sellesinatse teose kaante vahele mahtunud.
Kolmekümnendate aastate detektiivlood olid väga järjepideva struktuuriga: ikka imetlev minajutustaja Hastings, geenius Poirot ja Scotland Yardi mittemidagiütlev inspektor Japp. Need kujud on kopeeritud lihtsalt Conan Doyle’ilt. On oletatud, miks kestis selle žanri tohutu mõju just…
-
Uurin hüljest ühest küljest:
Hüljes nagu ikka hüljes!
Ja kui vaatad teisest küljest –
Sealtki meenutab ta hüljest!
Astun kolmandasse külge –
Kelle sealt ma leian? – Hülge!
Saba pooltki uurin hüljest –
See ei võta tükki küljest!
Nüüd on selge pilt mul küll: jess!
See on mitmekülgne hüljes!
Leelo Tungal, “Mitmekülgne hüljes” kogust “Lätikeelne jäätis” (2006)
Möödunud aasta lastekirjandusele pisukeselt distantsilt vaadates hakkab ennekõike silma mitmekülgsus, seda nii vanusegruppide, adressaadi soo kui ka hingelaadi…
-
Peeter Sauter. Laiskade laste raamat. Illustreerinud Alvar Jaakson. Huma, 2006. 48 lk.
J. R.: Kui Sauteril ilmus mõni aasta tagasi lastega kahasse kirjutatud “Laste raamat”, olin vaimustuses. See polnud veel ehk nii morbiidne, nukrik ja julm nagu “Laiskade laste raamat” kohati, aga sedavõrd absurd ja lapsiku loogikaga, et lugesin seda esmalt koos lapsega – mühinal ühe jutiga läbi (nagu nüüd hiljuti tolle “jätkuosagi”) – ja hakkasin siis…
-
Tähtajaks oli fondile laekunud 18 taotlust kokku 9320 eurole. 7. märtsil Helsingis peetud koosolekul otsustas fondi komisjon koosseisus professor Seppo Suhonen (esimees), sihtasutuse tegevjuht Hannu Heikkilä (mõlemad Soomest), kirjandusteadlane Piret Viires ja Eesti Keele Instituudi murdeuurija Anu Haak anda välja abirahad allpool nimetatud isikutele seoses järgmiste teemadega.
EKI uurija Evi Juhkam – tekstikogumiku “Murdejutte Harju-Madise murrakust” lõpetamiseks (800 eurot)
TLÜ dotsent Krista Kerge – osalemiseks ICPhS rahvusvahelisel foneetikakongressil…
-
Rahvas on järjekordselt oma sõna ütelnud ja riigikogu selleks korraks siis jälle valitud, kusjuures “rahvas” on käesolevas kontekstis üpris laialivalguv mõiste. Eestikeelne inimene kipub siinkohal millegipärast alati mõtlema nn eesti rahvast, s.t eestikeelsetest eestlastest koosnevat kogumit, mingit Kungla rahvast, kes laulusõnade järgi “kord istus maha sööma”, nii et vana Vanemuine ise olevat seepeale läinud “murumaal kandlelugu lööma”. Pärast olevat see Kungla rahvas saanud veel murueide tütreid…
