-
Kuigi vene kultuuriringkondades põhjendatakse Raduga sulgemist väitega, et integratsioon justkui enam ei müü, näitab see tegelikult, et ka tuntud bränd vajab pidevat arengut, ning ilmestab eestivene kirjanduprotsessi üldiselt.
Raduga oli edukas kuni Eesti iseseisvumise taastamiseni, mille järel läks ajakirja väljaandmine üha keerukamaks. Ikka ja jälle tuli otsustada, mida avaldada, kes on lugeja ja kirjastaja. Polügraafiliste ja rahaliste võimalustega polnud küll suuri probleeme, toimetuse poliitikaga ehk sisulise tööga…
-
Ameerika sotsiaalteadusliku klišee järgi on just sisserändajate teisel põlvkonnal suurim identiteedikonflikt. Et südamega kodumaast või -saarest kinni hoidva ja kaasatoodud kombeid järgiva vanema põlvkonna mustri järgi elada ei taha, uue asukohamaa reeglite järgimine pole aga täies ulatuses jõukohane. Ja ega seda ei tunnustata ka päris omana. Itaallaste teise põlvkonna USAs sundis see sukelduma kuritegelikku maailma. Kuid kõik ei mahu kurjategijateks allilma. Mida vähem, seda parem. Pagulasi…
-
XX sajandi alguses ilmus päris mitmeid teoseid, kus müütilisi tegelasi või sündmusi üritati taandada inimese alateadvusele. 1915. aastal ilmunud Gustav Meyrinki romaanis “Golem” kujutatakse näiteks juudi legendidest tuttavat rabide poolt ellu äratatud savimeest, golemit, eelkõige kui inimeste kollektiivsest alateadvusest ikka ja jälle esile kerkivat algkuju/arhetüüpi. Tegelane Zwakh iseloomustab golemit nii: “Olen mõelnud kõige selle üle sageli ning kaua ja mulle näib, et pääsen tõele kõige lähemale…
-
Juri Lotman, Vestlusi vene kultuuriloost. I ja II. Tõlkinud Kajar Pruul. Tänapäev, 2003 ja 2006.
Juri Lotmani “Vestlusi vene kultuuriloost” pakub lugejale haruldase võimaluse näha Vene ajalugu aadli argielu peeglis ja samas heita valgust väikestele, kildudena tunduvatele detailidele suurte ajaloosündmuste ja ajastu käitumismallide kaudu. Ehk nagu ütleb autor oma raamatu lõpetuseks: “Ajalugu, nii nagu see peegeldub ühes inimeses, tema elus, argipäevas, žestis, on isomorfne inimkonna ajalooga. Nad…
-
Läinud aasta teisel poolel ilmus Eesti Ekspressis võrdlemisi tuline diskussioon iroonia teemal. Osa võtsid Andres Maimik (10. VIII), Kärt Hellerma (9. XI), Kalev Kesküla (23. VIII) ja Jan Kaus (23. XI). Võitjaks jäid kaks viimast. Nemad oskasid ennast paremini väljendada ning teiste tehtud vasturääkivusi ja vigu mõtlemisloogikas parandada. Tõsi see ju on, et mingit puhast irooniat pole olemas (Kaus) või et iroonia võib vabalt olla armastuse…
-
Grupiteraapias käib asi niimoodi, et pead seisma ausaimalt alasti ruumitäie võõraste ees ja oma haigusest rääkima. Kõva selge häälega. Rääkima nii sügavalt, puhtalt, et sul endal pärast kergem oleks, panema nad mõistma igat oma konarust ja agooniat. Teraapias käiakse end ravimas, tegelikult on ju jutustajal täiesti ükskõik, et kes siis täpsemalt need kuulajad on. Solgi tahaks lihtsalt ära valada.
Hea raamat peab minu jaoks sarnane välja…
-
Millalgi oktoobris ja november 2005
. . . .erinevalt kirjanikest, on mõned raamatud lugemiseks liiga õrnad. Isegi kui kõva kaanega, nagu see siin. Su esimene mõte on, et kriitika tuleb kohe vahetada vähemalt arvustuse vastu. Ja seegi oleks kuidagi vale. Tegelikult on kõik juba otsustatud, ja sul pole midagi teha. Oled juba jooksev ja ärev, märg ja sügav, valus ka. . . . .sa ei saa ratsionaalselt aru õrnuse väärtusest, aga sa tead,…
-
Käbi Laretei, Otsekui tõlkes. Tõlkinud Anu Saluäär. Tänapäev, 2005. 375 lk.
Maria von Rosen, Ingmar Bergman, Kolm päevikut. Tõlkinud Ülev Aaloe ja Maarja Laur. Tänapäev, 2005. 230 lk.
Jacques-Pierre Amette, Brechti armuke. Tõlkinud Pille Kruus. Kunst, 2005. 223 lk.
Enne kui teatriaasta veel alatagi sai, jõudis raamatulettidele kimp teoseid, mis igaüks äärtpidi seotud teatriga, õigemini loojate elu, igaüks omal moel, puudutavate kirjandusteostega. Ja kui eesti teatri aasta keskendub eesti…
-
“Kui papa suri, olin nagu halvatud ja ei suutnud mängida. Ütlesin üksteise järel kontserdikohustused üles. Olukord oli ootamatu ja muutis mu täiesti abituks. Mida ma pidin tegema?
“Kirjuta,” ütles Ingmar. Me olime siis juba lahus.
“Millest ma kirjutan?”
“Kirjuta, mida sa tunned. Nii nagu see on?”
Sellest hetkest algas klaverikunstnik Käbi Laretei kirjanikuks saamise teekond. Usun, et kirjutamine on inimesele üks keskne olemise viis. Iga inimene mäletab kindlasti oma elus…
-
Märts sulakaval tapjakuu
surm purikate tsoonis
ehh – ajud pritsivad just nagu
ejakulatsioonis
Traumapunkt, traumapunkt!
Märts sulakaval tapjakuu
Teel jäine mõrvarkoorik
Seal kaela kahekorra keerab
Vanamutt ja noorik
Traumapunkt, traumapunkt!
Märts sulakaval tapjakuu
Ja autoteed on nilbed
Teeb volvo bee-em-veele tagant
Väga-väga ilgelt
Traumapunkt, traumapunkt!
Märts sulakaval tapjakuu
See jäide raisk on sõnnik
Sa mõtled jooksuajast
kuid lähed kepikõnnil
. . . .punkt
