-
Möödunud laupäeval peeti Helsingis Kaablitehases mardilaata, omalaadset kaubandus- ja kultuurifestivali, mille eesmärgiks soomlastest Eesti-sõprade kokkusaamine ja kultuurne, vahel kogunisti hariv ajaveet naaberrahva vaimu-, käsi- ja kulinaarse tööga. Sedakorda suurejoonelisemalt kui varem – kõik algas 1980ndail pisikese ettevõtmisega ühe kooli võimlas. Tuglase selts on tõesti hingega asja juures olnud: kultuuritehase suured saalid olid huvilistest tulvil, ühe ruumi põrandat kattis hiiglaslik Eesti maakaart, millel regiooniti kujutatud iseloomulikke sümboleid.…
-
Kopenhaageni raekoja kõrval istub postamendil pronksi valatud mees, torukübar peas. Tema pilk tundub olevat suunatud kusagile kaugusse, aga võib-olla igavikku. Igatahes pole kirjaniku pilk pööratud raekoja ukse poole, sest ambitsioonikusest hoolimata oleks raehärra ametikoht küll viimane, mida Andersen taotlenud oleks.
Anderseni monument asub küll linna südames, aga turiste tema ümber eriti palju ei tiirle. Märksa rohkem võib neid kohata Kopenhaageni peatänaval Strøgel, Tivolis, vahakujude muuseumis või Anderseni…
-
Kas sotsialistlik realism on või võiks (kogu oma koleduses!) olla osa(kenegi) maailmakirjandusest? Hulgaliselt sotsrealiste tekitanud sürrealism on igatahes maailmakirjanduslik juhtum. Aga sotsialistlik realism oma louisaragonlikus eheduses? Väidame praegu, et eesti keelde tõlgitud ilukirjanduslikud tekstid on vaidlustataval määral osa eesti kirjandusest. Väidame, et mainitud vaidlustatavus on teatavas mõttes seotud kontekstiga. Jne. Võtame praegu kontekstiks eestikeelsuse 1950. aastad ja nn tekstiks eestikeelse Pablo Neruda. Täpsustagem. Tšiili luuletaja Pablo…
-
Poola olulisima kirjandusauhinna Nike pälvis sel aastal Andrzej Stasiuk raamatuga “Jadąc do Babadag” (“Teel Babadagi”, kirjastus Czarne, 2004). Tegu on kirjandusliku ülevaatega tema reisidest Slovakkia, Ukraina, Ungari, Moldova, Rumeenia, Bulgaaria, Albaania ja endise Jugoslaavia provintsiküladesse. Kirjaniku väitel sündinud teos tundest, et, neist paigust ja inimestest peab jutustama, ainult nii saab neid veel alles hoida. “See on raamat teatud sorti paranoiast, mis tabab inimest, kui käia kohtades,…
-
PEN-kongressil New Yorgis 1966: II reas (vasakult) Harri Asi, Aleksis Rannit, Ants Oras, Eduard Krantz, Edgar Valter Saks, I reas Hanno Kampus, Salme Ekbaum, Karl Ast, Asta Willmann.Aado Perandi/Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv
Harri Asi, Kogutud luuletused. Eesti Keele Sihtasutus, 2005. 352 lk.
Harri Asi (s 1922) on pagulaskirjanikest ehk üks meil vähem tuntutest. 1950ndate algusest saadik Kanadas elav luuletaja avaldas debüütkogu “Sõdalane värsivibuga” 1950. aastal. Järgnesid “Tuisusõitja” (1952),…
-
Liiga sotsialistlik?
New Yorgist Amsterdami lennates võtsin lühikesel ööl raamatu kätte, lülitasin ookeani kohal norisevas lennukis kohtvalgustuse sisse ja üllatusin: see on välja antud kodu-Eestis, järelikult tiibleb teist korda üle Atlandi! Noh, ega kodune kraam pruugi kehvem olla, pealegi märkasin tiitellehe pöördel kohe, et tegemist on teise trükiga, esimest korda ilmus teos Torontos 1967. aastal. Janika Kronbergi järelsõnast saab lugeda, et käsikirja esimene variant valmis juba 1955.…
-
Selle gallupi tingis otsene praktiline vajadus katsuda teada saada, mis tegelikult toimub, kuidas jõujooned praegu vooklevad, mis on kriitika vallas hästi, mis halvasti. Idee sündis kõnelustest kirjanike, kriitikute ja toimetajatega. Eesmärk ei ole siinkohal kellelegi “ära panna”, vaid pigem anda juhatust, kuhu ja kuidas me võiksime edasi minna. Maht on kahjuks piiratud, nii mõnelgi olnuks öelda rohkem, kui siin täna ilmub.
1. Kas sul on olnud tunne,…
-
Jah, see õnnetu eesti kirjandus. . . . “maailmas” müümiseks null. . . .raha põle. . . . Eesti kirjanik on ju sisuliselt/sisuline patsient. . . .onjuu. . . . Mitmed tuntud eesti kirjanikud on oma loomingus määraval määral lähtunud haigusest, bioloogilisest hälbest. Ei ole vist mõtet siinkohal pikemalt rääkida alkoholismist, mis on kimbutanud mitmeid eesti kirjanikke. Tavakohaselt ei ole sellest sünnis rääkida, see oleks (haigusena!) häbiasi. Ent jätame selle viinavea arutelu (ja loeme selle asemel Kreutzwaldi poolt juba aastal 1840…
-
Eestis pole luuletajat, kes ületaks Jaan Kaplinskit oma tuntuses teispool riigipiire. Ja vähe on neidki, kes mitmes keeles luuletamisega hakkama saavad. Luule süda on “imäkiil massa-iq midägi / ilma saadu ja ilma peetü” (lk 51), ent luuletaja (vähemalt ideaalis) kõneleb kogu maailmaga. Kaplinski on avaldanud oma ingliskeelseid värsse, nüüd lisanduvad venekeelsed.
Samaaegu on luuletaja ainuke töövahend – sõna ja selle tähenduspilv, kultuuriline ja lingvistiline kontekst – habras…
-
Kui jätta kõrvale see, kuidas “Ma armastasin sakslast” eesti kirjandust kõige otsesemalt (pealkirjade kaudu: “Ma armastasin venelast”, “Ma armastasin jaapanlannat”) on mõjutanud, siis kas see kannab endas sama mitmekihilisust ja tõlgendusvõimaluste rikkust, mis on teinud Tammsaare kuulsaimast teosesarjast “Tõde ja õigus” ilmselt enim interpreteeritud romaani eesti kirjanduses (ja arvatavasti ka välismaal)?
Omaaegne kriitika tõstis romaani puhul eelkõige esile uudset ainestikku. “Kui ka “Ma armastasin sakslast” ei…
