-
Vestlesin umbes aasta tagasi ühe vanema kolleegiga Eesti kirjanduskriitikast. Ta kurtis, et kaasaegne kirjanduskriitika täidab rohkem tootetutvustaja rolli. Kriitik peab arvestama alati, et tema on üks vähestest, kes raamatut lugenud on, ja seetõttu on ta vastutav soovitamise-mittesoovitamise (seega ka ärilise edu) eest.
Mul on hea meel, et saan kirjutada arvustuse äriedu mõjutamata. Kristiina Ehini värsket luulekogu ?Kaitseala? on paljud minu vestluspartnerid lugenud ja inimestel on selle…
-
Küsigem seekord noortepäraselt, veel kaine peaga ja sinimustvalges vaimus: mida teha? Kas raha või karjääri või mõlemat ühekorraga? Rasked küsimused! Ent olgem eriliselt semperlikud (ikka-seesama-likud), ja kiigakem korraks kirjanduse kolikambrisse. Kas on seal midagi unustatut näiteks tiivaripsutamise või -sirutamise kohta?
Ongi! On Villem Grossi (1922 ? 2001) sulest 1958 esmatrükis ilmunud jutustus ?Tiivasirutus?, mis räägib eesti keskkoolinoortest aastail 1939 ? 1941. Selles teoses on nii…
-
Kui viimasel ajal on kurdetud uue ja elulise eesti proosa vähesuse üle (sest eks vahepääl tulnu seostu suuresti maagilise realismi või ulmega), siis viimased sündmused näitavad kõike muud. Olulisim erijoon uue laine juures on ilmselge: meil on küpsemas esimene postkenderlik põlvkond prosaiste-romaanikirjanikke, kes ei kujuta eesti kirjandust ilma Kenderita enam ette. Nüüd on pinnas, millel elukujutusega edasi liikuda. Nihe on sarnane tollele, mis kunagi leidis aset…
-
Semperi armastuses on Euroopa hingust, mida prantsuspäraselt võiks nimetada raffinement. Erakordselt esteetlik on Semper just haistmise valdkonnas, lõhnade maailmas, nuusutamises. Ta lembeluule n-ö epistemoloogiliseks tipuks võib pidada luuletust ?Lõhnade akkord?, mis algab tunnetuslikult kõige põhjapanevama kaksiküsimusega: ?Mis see on? Kas vahest midagi pärvärsi?? Kummaline ortogramm ?pärvärs? tähendab tänases eesti keeles muidugi ?perversne?, ?loomuvastane? ja vihjab atribuudile, mis iseloomustab kaasaegse ühiskonna järjepidevat pornograafistamist. Semperi ?pärvärs? ei markeeri…
-
Leo Metsar, Keiser Julianus. Eesti Raamat, Tallinn 1978. 308 lk. Leo Metsar, Keiser Julianus. Päevik. Teine raamat. Eesti Raamat, Tallinn 1983. 416 lk. Leo Metsar, Keiser Julianus. Päevik. Kolmas raamat. Ilmamaa, Tartu 1994. 464 lk. Leo Metsar, Keiser Julianus. Prokopiose ülestõus. Neljas raamat. Ilmamaa, Tartu 2005. 272 lk.
Leo Metsari monumentaalne romaan Rooma imperaatorist Julianusest (valitses 361 ? 363) on nüüd 27 aastat pärast sarja avaköite ilmumist…
-
Kui Konstantin Vaginovi ?Sokulaul? ja Leonid Tsõpkini ?Suvi Baden-Badenis? läbisegi ette võtta, algab päris vägev sõit. Sõit läheb Peterburist Leningradi. Reis on pikk, kestab poolteist sajandit.
Reisi alustab Tsõpkin XIX sajandi teisel poolel, siis võtab reisijuhi koha üle Vaginov ning kui too lahkub, haarab ajalõnga taas Tsõpkin, kandes lugeja XX sajandi seitsmekümnendate lõppu. Teekond on tundeline. Mitte ilatsev, vaid kaasahaarav, empaatianärvi kõditav. Tsõpkin rändab koos vene kirjaniku…
-
Meie ajal seostatakse kõike armastusse puutuvat kehakeemia ja ajuelektriga. Aga armastusest kirjutav Priimägi ei pelga küsida valguse järele. Valgusekujund leidub kogu pealkirja tsitaadikatkeski. ?Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?? küsib Piiblis Iiob (Ib 3: 23). Sellest võib leida Priimäe armastusluule häälestuse: kurbus, rahutus, saatuseteadlikkus. Ta ei ole armastuse kõikvõimsuse lihtsameelne kinnitaja, vaid eritleja.
Nagu teatud renessansiaja luuletajad,…
-
Ma arvan, et on tulnud kodanikualgatuse aeg. Keegi peab asja enda peale võtma.
Niikaua kui võimumehed sebivad ja järjest enam rahvast irduvad, pakun ma ennast ise. Ma hakkan Eesti-Vene piiriks. Ma lähen Petserimaale, sinna, kus see joon kulgeb, ja viskan end sinna lämakile. Ma laman seal ööl kui päeval, tuules ja päikeses. Iga kahe tunni tagant on mul kümme minutit puhkust, siis ma käin ära. Ma olen…
-
Saatuslikke asju on juba juhtunud ja juhtub veelgi, juhtub olulisi asju nii Euroopa kui Eestigi jaoks. Ka eesti kirjanikud on sellest, mis tollal juhtus, palju kirjutanud. Nii ka juunikommunist Semper oma ?Punastes nelkides?. Mõtleme end tema abil tagasi 1940. aasta 21. juunisse ja otse hommikuse Tallinna Vabaduse platsile. Meie tänases suves on seda üsnagi meeltülendav lugeda: ?Kell üheksa hommikul hakkasid undama pealinna vabrikute ja tehaste viled.…
-
Kellele see raamat suunatud on?
Eelkõige välismaale, välismaa kirjastajatele. Ehk tekitab see neis huvi eesti kirjanike vastu. Raamatut lapates võiksid nad leida mõne autori, kelle vastu sügavamat huvi tundma hakata, et siis juba edasi uurida. Esimene samm ? vähemasti mõne kirjaniku puhul, keda varem pole tõlgitud. Aga sihtgrupiks on ka välismaine kultuuriajakirjandus, kirjandusfestivalid, kus autorid esinemas käivad. See raamat ei ole ei antoloogia ega leksikon, pigem niisugune…
