
Korraks on kuraatoril õnnestunud ehitada sild kahe kunstniku teoste vahele 1960ndatest tänapäevani, luua silmapete, nagu olekski tegemist ühe ja sama autori loomingulise geneesiga.

Flo Kasearu: „Privaatset ruumi tekib järjest enam juurde ja avalikku ruumi jääb järjest vähemaks.“

Maarja Nurk opereerib oma töödes nostalgia, elurikkuse, aga ka mingi ebamäärase ohutundega.

Kas õnnel võiks olla füüsiline kuju või etniline eripära? Kas jaapanlik õnn on kultuuriline konstruktsioon või sisaldub see tõesti haamrivarres ja tolmuluua pidemes?

Lastele õpetatakse, et leivaga ei mängita. Ükski laps ei saa mängu ega leivata, aga kokku need justkui ei käi. Siin näitusel ometi käivad.

Kui rääkida lähemalt Pedaniku käekirjast, ei saa kuidagi mööda vaadata tema kujundikesksusest ja sellega kaasnevast vormipuhtusest.

Kohmetuses on midagi väga inimlikku. Isegi kui näitus päris lõpuni ei tööta, on see siiski osa laiemast tähenduste ökosüsteemist.

Näitusel on esindatud vihjed kohalikule pärimusele ja nn eelmodernsele külakultuurile, vanakreeka müütidele, tuntud muinasjutule ja universaalsetele elukaare sümbolitele.

Kummaline, et kuigi enamik töid näitusel kõneleb inimlikest ja inimülestest võrgustikest, on teoste omavahelised seosed üsna nõrgad.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.