
Kris Lemsalu on alati mänginud maskide ja muutlikkusega, oma identiteedi nihutamise ja paljundamisega, ning just see võimaldab tal iseendaks jääda.

Veneetsia seekordse kunstibiennaali peanäituse pärliks on postamendid ja juhtmotiiviks antropofaagia. Parim viis seda näitust kogeda on ehk selle kataloog.

Võiks öelda, et „Päästik“ kasutab külastaja käivitajana nostalgiat ühe tõeliselt hea peo suhtes. See on põgenemine, aga mitte maailma hädade eest peitu pugemine, vaid enese laadimine.

Tänavuse Veneetsia biennaali Soome paviljoni „The pleasures we choose“ ruumikujundaja on samuti eestlane – Kaisa Sööt.


Geograafiliselt jaguneb ERMi näitus kaheks pooleks: Tšehhi ja Eesti, pluss mõned näited mujalt. Sisuliselt on need pooled aga tugevasti põimunud, nad peegeldavad üksteist, loovad kontraste ja kokkukõlasid.

„Ilmar Malin. Igaviku hõng“ koondab kunstniku elu ja surma piiril mängiva loomingu sürrealismiks. Paradoksaalsel kombel jääb sellest väheks.

Edith Karlson: „Mul ei ole võimalik tegutseda nii, et maailmas toimuv poleks mind puudutanud või et mu teosed ei oleks kuidagi sellega seotud.“

Proosa asemel on transavangardistliku teose mudeliks luule, askeesi asemel nauding, koonerdamise asemel barokne küllastatus, ratsionaalsuse asemel metafüüsika.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.