-
Anton Starkopfi nimelise skulptuuri aastapreemia Jevgeni Zolotkole
30. IV anti Tartu Kunstimajas üle Anton Starkopfi nimeline skulptuuri aastapreemia. Seekord pälvis selle Jevgeni Zolotko.
Zolotko lõpetas 2008. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonna ning on täiendanud ennast Eesti Kunstiakadeemias vabade kunstide osakonnas. Praegu tegutseb ta Tartu Kõrgema Kunstikooli galeriis Noorus. Näitustel hakkas kunstnik esinema 2006. aastast. Vaatamata suhteliselt lühikesele kunstnikuteele, on tal olnud ridamisi isikunäitusi: 2009. aastal koos Toomas Mikuga…
-
Raoul Kurvitz on poissmees, aga temalgi on oma kodune elu, omad voolud. Tal on olnud juba kaks suurt voolunäitust: üks Draakoni galeriis ja teine Kultuurikatlas. Need voolud olid keerulised maailmamudelid, mõjutatud põhiliselt Henri Bergsoni filosoofiast. Hoogsate kaarjate joontega joonistatud skeemid panid silma vurrkanni kombel pöörlema ja ajasid pea pulki täis. Nüüd ajab näitus „Vool, väikeformaat” Hausi galeriis silma värvidega krilli. Üldse võiks selles madala laega saalis…
-
Kask on loobunud enda mõistetavaks tegemisest, see on ränk ohverdus, sest kes ei pea vajalikuks end mõistetavaks teha, seda ei vaevuta tihti ka mõistma. Loomingu puhul, kus on esikohal tehniline täpsus ja virtuoossus, milles puudub küsimus, mida minu kunstil on öelda, on oht sattuda isolatsiooni. Kuid teiselt poolt loob Kask eelduse näha näitust, aga ka üksikpilti suurema terviku osana ja ka vastupidi: tajuda kõike ümbritsevat pildi…
-
Kunstnik ise väidab, et „Armastuse tuba” väljendab tema arusaamu suhtlemisprobleemidest ja armastusest ning ta pole soovinud teemasse kaasata armastuse mõiste aja- või kunstiloolist käsitlust. Armastus on ülimalt subjektiivne nähtus, igaüks näeb ning kujutab seda endale erinevalt ette. „Armastuse tuba” on kunstniku loodud „tuba”, kus ta eksponeeris endast need küljed, mis talle ei meeldi. Näitustel näidatud videod kirjeldavad elulisi situatsioone, mis on kunstniku n-ö tarduma pannud. „Tardumise”…
-
Kui mina EKAs õppisin, siis oli meil ju veel oma ühine maja, mõned erialad eraldi, nagu näiteks skulptuur. Muidugi on ühisel majal/pinnal oluline osa õppeprotsessis, loodan, et see probleem saab EKA puhul võimalikult kiiresti lahendatud.
Viimastel aastatel on sinu töödest kadunud varasemast tuttavaks saanud popkultuuri sümbolid, selge joon ja figuratiivsus ning sinu pintsliklöök on muutunud järjest hajusamaks. Mitmekihilised jutustused ja muinasjututegelased on kadunud. Sinu tehnilised võtted on…
-
Neeme Külma näitus „Pinnavirvendus” Hobusepeas 11. – 23. IV.
Ilmselt kõiki, kes Hobusepea galerii kui ruumiga varasemalt tuttavad, tabab Neeme Külma seekordsele isikunäitusele sisenemisel hämming ning uudishimu: kas tõesti, kuidas, miks? Just Hobusepea 2004. aasta isikunäitusega „Kui” algas autorile nüüdseks iseloomulik tehniliselt keerukate ja töömahukate ruumiinstallatsioonide jada, „Pinnavirvendus” jätkab toona alustatud joont igati vääriliselt – töö on mõjuvõimas nii kogemuslikul kui reflektiivsel tasandil.
Näituse kaaskirjas on viidatud Külma…
-
Mulle tundub, et su ruumilavastused on lõksuga: lood soovitud olukorra ja lisad sellele veel midagi, mis on justkui üleliia. Su töödes on mingi liiasus, vindi ülekeeramine, nii et ma satun segadusse. Sellised kohad olid näiteks Draakonis küünlad, Hobusepeas must raamat, „Purskkaevu” näituse peegelpinnad. Need on momendid, kus sa nagu üritad väga selgelt ette kirjutada, mida peab tundma või mõtlema – aga siis tulebki kahtlus, et see…
-
Provenientsi teema on olnud aktuaalne kogu maailmas juba 1960. aastatest, kui algasid suuremad restitutsioonilained. Nüüdseks on kohustus oma muuseumi kogudesse kuuluvate teoste päritolu teada või vähemalt see niipalju kui võimalik välja uurida ning ka avalikustada kirjutatud ka ICOM i eetikakoodeksisse ja teistesse rahvusvahelistesse konventsioonidesse. Huvi teoste päritolu vastu pole tingitud mitte ainult restitutsioonist, vaid see on oluline allikas, mis aitab määrata teose autentsust või autorsust, samuti…
-
Järgnevalt Kivila ja Kopeći performance’i puhtvisuaalsest küljest. Lava oli pimendatud. Rahvas sagis saalis etteaste ootuses. Lavale ilmus kuldses koonusekujulises kleidis noor naisterahvas, võttis sisse poosi, video ning muusika hakkasid käima. Tuhanded, kui mitte miljonid pisikesed valgustäpid lendlesid lava tagaseinal. Marian Kivila, seistes keset lava, sulandus valgusvihkudega kokku: need rändasid mööda tema kleiti ja hõbedaste litritega kaetud keha. Seda kõike saatis sügav ja pisut kõmisev muusika, mille…
-
Mida siis kujutab enesest nüüdisaegne performance’i-festival? Ohtralt koledat (mitte) kunsti, verd, higi ja pisaraid. Kole ei pea tähendama otseselt negatiivset, siinses kontekstis käsitlen seda pigem kui vastandit n-ö ilusale, klassikalisele kunstile. Vastandusele üles ehitatud süžee peabki olema visuaalselt kole, kuna just selles seisneb sellise kunstisündmuse esteetika. Ka kõige parema tahtmise juures ei nimetaks ma ilusaks vereloigus püherdavaid ja teineteisele jalaga tagumikku togivaid ülikonnastatud kehasid (Peppe Rosviku…
