-
Naiste seas on kunstnikke, õpetajaid ja koolitüdrukuid, kasutatud naisi, orje, üksikud mehed, anarhiste, kapitaliste, isamaa armastajaid, loomaarmastajaid, hipsterid, keskkonnaaktiviste, lesbid, geid, isegi politseinikke, müüjaid.
Nad ääristasid seinu ja lebasid külmale räpasele põrandale asetatud madratsitel, magasid, luuletasid, laulsid, mõned lamasid koguni üksteise kaisus.
„Nii, daamid, nüüdsest hakkame tööle. Me ei oota, kuni võim meile sülle langeb. Me võtame ise võimu ja lööme vaenlased põrmuks. Te peate alati koostööks valmis…
-
Möödunud nädalal, rahvusvahelise naistepäeva umber, peeti Eestis teist korda „Ladyfest’i”, naisi-loojaid ühendavat festivali, korraldajad Brigitta Davidjants, Kätlin Kaldmaa, Dagmar Kase, Aet Kuusik, Anna-Stina Treumund ja Paula-Maria Vahtra. Kolmapäevane Kirjanike Maja kirjandusõhtu „Laval ainult tüdrukud” tõi Musta laega saali Eeva Pargi, Krista Ojasaare, Carolina Pihelga, Linda-Mari Välja, Triin Soometsa, Kätlin Kaldmaa ehk siis kirge, hinge, mõtet, mõttetust, passiooni, teemante, kulda ja karda kõige kangemal lahjendamata kujul, nagu…
-
Möödunud esmaspäeval korraldasime Turba gümnaasiumis välktöötoa, kus arutasime koos sealsete õpilastega nende koolis korraldatavate muutuste ehk siis gümnaasiumiosa kaotamise üle. Kuidas õpilaste arvamusi Tanki galeriis eksponeeritakse, las jääb üllatuseks.
Kork on kui väike universum. Kuna selline kunstieksponeerimise formaat on uus, siis on see vastuvõtjat üllatanud. Üllatus on siiani häälestanud publiku positiivsele lainele ka sisu suhtes. Paljud inimesed on küsinud minult, kuidas suhtun sellesse, et korkide avamisel mind…
-
Tegovat kunstis positsioneerida on raske. Ja ega keegi eriti püüdnudki pole, sest on ebamugav ja võib-olla ka ebameeldiv. Pusle. Legoga oleks lihtsam. Sellele vaatamata on Tegova kunstnikuna olnud juba üle neljakümne aasta Tartu ja mitte ainult Tartu kunstipildis. Alustas ta juba kooliajal, mil varalahkunud kunstiõpetaja Ahto Tamm talle krokiid õpetas ja sundis kooli almanahhe illustreerima. Hiljem on Enn Tegova olnud ka üks põhilisi põrandaaluste kirjandusalmanahhide palendajaid.…
-
Sageli arvatakse, et sepisekunsti õppimisvõimalused Eestis on kasinad. Tegelikult pole asi nii hull: õppida saab EKA ehte- ja sepakunsti osakonnas, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis. Tartu näitusemaja juhataja Kristjan Raba sõnul on ERMi sepisefondid avatud kõigile ja meie õppeasutuste õpilased külastavad neid usinalt. Palju on iseõppijaid. Vana sepise uurimine on väga oluline enese harimisel. Sepisealast kirjandust meie raamatupoodides küll ei leia, kuid interneti…
-
2010. aasta kevadel osales Eeva Käsper isikunäituse mõõtu installatsiooniga ühisnäitusel „Tasakaaluhetk” Tartu kunstimuuseumis (koos Mare Saare ja Tiina Sarapuga), sellele järgnes mitmeid esinemisi nii Eestis kui mujal (klaasikunstnike ühenduse näitus „Paar”, „Multisensory” Prato di Pordenones Itaalias jt).
Klaasikunstniku loomemeetodi kujunemisel on sageli oluline osa tehnoloogiliste võtetega eksperimenteerimisel, nende nii-öelda kodustamisel ja lülitamisel oma meelelaadile sobivate töövahendite hulka. Viimasel ajal on Eeva Käsperi autorikäekirjale tunnuslikuks kujunenud origamitehnikast inspireeritud…
-
Kuidas mõõta kvaliteeti kunstis? Häirib, et tulemuslikkust mõõdetakse vaid kvantitatiivselt. Mitu pintslit kulus ühe maali jaoks, mitu grammi hõbedat ehte valmistamiseks, mitu tundi töö teostamiseks – see kõik on mõõdetav. Kuid on ka mittemõõdetavad kriteeriumid. Et neid ei arvestata, sellest on kahju.
Oletame, et meil on tonn maaki. Kogemuse põhjal, ka toormaterjali päritolu eripära arvestades võib oletada, et sellest võib saada 10 grammi väärismetalli. Kuid siis saabub…
-
Selle taustal võib mõnedes teostes aimata ema-tegelase heasoovlikku survet vormida tütar-tegelane ühiskondlikult, s.t mehekesksest lähtepunktist aktsepteeritavaks nagu Anna Hintsi videoteoses „Naisena sündinud” (2012), Sandra Jõgeva graniiti raiutud teesides „Ema õpetussõnad” (2011) või Ulla Juske videoteoses „Alter ego” (2012); tütar-tegelase kohati ennastsalgavat, kohati eneseteadlikku emategelase jäljendamissoovi nagu Kirke Kangro videoteoses „Oraatorid”, Maarit Suomi-Väänaneni filmis „Sumbunud uduses võsas” (2012), Olga Žitlina videoteoses „Tahan elada sinu surma kaudu” (2009)…
-
Ta on paarkümmend aastat elanud Suur-Patarei asumis ja tunnetab omakandi kiirelt muutuvat ümbrust ehk paremini kui keegi teine. Balti vaksal ja sellega kaasnev õhustik on Kalamaja ja Pelgulinna üks olulisemaid dominante. Balti vaksal on omaette tänaseni suuresti venekeelne maailm mõistetamatu kõrgema sfääri, rööbastel liikuva koliseva tegelikkusega ja sellega, mis jalgu jäädes minema heidetakse. Üks terviklik maailm ongi omajagu mõistetamatu ja lõpuni äraseletamatu asi. Näituse avamisel loeti…
-
Aga kui krokodill oleks elevandil londi eest rebinud, kas siis seda räti taha varjata ja maha vaikida oleks diskreetne? Selle küsimuse esitab Kirke Kangro näitusel „Diskreetne elevant” ehk teisisõnu on see tema näituse sõnades väljendatav sõnum vaatajale ehk diskursiivne kood. Ning kui sõnum jõuab pärale, äratab huvi ja arutelusid, siis on tegemist paradigmaatilise koodiga, kusjuures see osa publikust, kes mõistab, huvitub ja arutleb, moodustab paradigmaatilise koosluse.…
