-
Eelmise aasta lõpul avati Tallinna vanalinnas uus kunstigalerii – 1 galerii. Mis põhimõtetel hakkab see toimima? Mida seal eksponeeritakse? Kes ja kuidas seda rahastab?
Tamara Luuk, kunstiteadlane, galerii nõuandja: 1 galerii (www.1galerii.ee) on väike õdus galerii Rüütli tänava alguses. See sündis Vahur Krafti, Luksemburgi aukonsuli soovist laiendada aukonsulaadi siiani valdavalt muusikat vahendanud kultuuritegevust ka kunstile. Kuna olen aastaid töötanud nii Belgia kui Luksemburgi kultuuriruumis, siis panime koos…
-
Satiiri ja tundlikku teravust ümbritseva suhtes kohtame Bertemese puhul igal sammul.
Näituse üks keskseid teoseid kannab pealkirja „Spiel nicht mit den Schmuddelkindern” ehk manitseb: „Ärge mängige kasimata lastega!”. Maali taustas on kujutatud idüllilist Kesk-Euroopa linnakest, esiplaani täidab koerpoiste kamp. Teose pealkirja on Bertemes saanud kuuekümnendate aastate samanimelisest laulust, mille autor Franz-Josef Degenhardt on tuntud oma tekste ka viisistava poeedi ja satiirikuna. Bertemese puhul näen selles pealkirja kaudu…
-
Krista Mölder, kas sellise projekti puhul on kunstnik täiesti vaba ise otsustama, mida ta teeb, või esitas kuraator n-ö lähteülesande?
Enne lõpliku valiku tegemist pidid kõik n-ö kandidaadid esitama kuraatorile oma üsna täpse visiooni, mis Akita puhul huvitab ja mida nad seal pildistama hakkavad. Kuna mul isiklik Jaapani kogemus puudus, siis valisin kaudse materjali põhjal välja kolm teemat, millesse plaanisin süveneda. Need siis ka esitasin kuraatorile, kuigi,…
-
Just Jaroslavlis kohtus Lehis kauaaegse sõbra Aleksander Pilariga, kelle töödega on tema akvarellilaadi hiljem tihti võrreldud. Tõsi küll, väeosas oli Pilar kirjas varustajana, Lehis aga orkestrandina. Evald Okase töid imetlesid nad Jaroslavlis mõlemad. Oma esimeseks juhendajaks pidas Lehis aga Adamson-Ericut. Sõja järel Tallinna naasnud, sai ta muusikuna tööd Eesti Raadio estraadiorkestris, töötades trompetistina 1964. aastani. Tallinnas taas kohtudes kutsus Adamson-Eric Lehise vastavatud kunstiinstituuti maali õppima.
Mitmekülgselt andeka…
-
1970. ja 1980. aastad olid eesti plakatikunsti kõrgaeg. Eeskätt kultuuriplakati puhul hakati kasutama fotomontaaži ja lavastusefekte, tehnilise pagasi piiratuse tõttu tekkis eriline koolkond. 1960. aastatel kinnistus mõiste „autoriplakat” ehk tiražeerimata plakatikavand, mille edendamise ja uuendamise eesotsas oli tollal Alfred Saldre.
Muuseumikataloogides (näiteks ekm.digikogu. ee, Eesti muuseumide veebivärav) leiab otsija üsna kergesti kunstinäituste taustamaterjali. Eesti Kunstimuuseumi (EKM) kogus on päris unikaalseid guašiga paberile maalitud 1950. aastate originaalplakateid (s.t…
-
Me näeme alatihti sisseastumiseksamitele tulnud noorte hulgas põlevate silmadega noori, kes tahavad teha rauast roosi. Koovit on sepistanud sellise roosi talle omasel vaiksel kombel sellise juveliirsusega, mis paneb ahhetama. Iga kurd kõnetab. Pole vahest tähtsuseta, et töö valmis tänaseks meie hulgast lahkunud suurmeistri Rein Metsa juhendamisel; tema sõnul on Koovit kuldsete kätega looja.
Roman Tavasti nimelise stipendiumi statuut ja väljaandmisviis on sellest aastast muutunud: nüüdsest annab stipendiumi…
-
Sellist näitust pole võimalik mõne sõnaga kokku võtta või alaüksusteks jagada. Iga teos on autonoomne. Ennekõike jäävad ehk siiski silma humoorikad/iroonilised tööd nagu Jivan Astfalcki kahest sõrmusest koosnev teos „Kena-ja-mitte-kena” (portselan ja töödeldud plastik, 2011): valge, suure kitšiliku värvikireva lilleseadega sõrmus ning selle täpselt sama vormiga „kole” musta värvi kaaslane.Vaimukas võtmes on loodud ka Lin Cheungi töö „Abielusõrmused (Suur-Britannia) keskmisele mehele ja keskmisele naisele” (kuld, valatud…
-
Esimese hooga võib tekkida kiusatus otsida näituselt tihti kuuldud osatamist: ekraani varjus ollakse edevad ja julged ekshibitsionistid, tänaval aga kaasinimeste suhtes skeptilised, arad sotsiofoobid. Eelhoiaku tekitab osalt ka pressiteate alguses esitatud provokatiivne küsimus: „Kas sa oleksid nõus vastama neile küsimustele?”. Küsimusest tulenev mulje, nagu hakataks torkima n-ö kahepalgelises hingeelus, on ent eksitav. Esiteks demonstreerivad esitatud fotod ja video, kus linlased jagavad enda kohta teavet pigem rõõmsa…
-
Kuimeti eelmisel isikunäitusel „In Vicinity” („Naabruses”) oli segatud osavalt lapsepõlvekodu nostalgia uusasumimaailma veidrustega. Neist viimane on laenanud omakorda ideaalid XX sajandi alguse „kodutalu” retoorikast, „päris enda koha” ihalusest, mille väärtustamisele aitas kindlasti kaasa asjaolu, et eestlased saidki esmakordselt maad ostma hakata alles XIX sajandi teisest poolest alates). „Viewfinders” on ühest küljest samavõrd poeetiline ning puhtalt emotsionaalsetele hinnangutele rajatud kui „In Vicinity”, kuid Kuimet on liikunud selgelt…
-
Erik Alalooga heitis 16. detsembri „Global Container’i” avamisel väljakutse seisukohale, et kunstis on kõik tehtud. Selle ümberlükkamiseks piisab vaid teaduse ja tehnoloogia arenemisega kaasa tormata. Insenerid leiutavad uusi vahendeid, mille abil enneolematut luua. Prometheused Eestist ja mujalt näitasid seda Mare Tralla 11. juunil Kumus korraldatud minikonverentsil „Võrgustunud mood”. Ent kui teaduses töövahendid vananevad, siis kunstis mitte kunagi, sest teadus nõuab ühest tõlgendamist, kunst aga lõputult palju…
