-
Alalooga kui kunstniku huvi vaataja füüsilise manipulatsiooni ja totaalsetel masinavärkidel põhinevate etenduste vastu on jätnud nähtava jälje ka osakonnale ning mõjutanud kogu osakonna toodangut. Õhtu performance’ite põhjal tundub, et kursuste eesmärk oli teadvustada nn inimfaktorit ümbritsevat konteksti, mitte ainult selle sotsiaalset vaid ka esemelist ja psühhofüüsilist mõõdet. Alalooga rõhutas, et sellele vaatamata, on tegevuskunstis nii teose loomise kui ka esitamise juures siiski kesksel kohal inimene.
Distsipliinide kohtumispaik
Kuna…
-
Muidugi mõjuvad Pedaniku maalid tehnitsistlikuna, kuid tuleb olla nõus Kädi Talvojaga, et eesti hüperrealismi algversiooniga võrreldes on praeguseks ajaks hoiakud muutunud: „Urbanistlikku maastikku ei nähta enam kui loodusele vastanduvat võõrast ja võõrandavat tehiskeskkonda, vaid kui mitmekihilist ja rikast elupaika”. Pedaniku mikrostruktuurid, emaplaadid ja ruumid on meie igapäevaelu lahutamatu osa, omamoodi käepikendus, vaatamata sellele, et inimest tema maalidel tavaliselt ei näe.
Hüperrealism on tagasi, kuid hoopis teisel moel.…
-
Võrgutamise võim
Hoolimata pealtnäha paljastavast sissejuhatusest, on Sante’i essee empaatiline. Ka Baudrillard tunneb aukartust Calle’i ees. Mõlemad filosoofid teadvustavad, et banaalsusse manustatud vägivald ei ole Calle’i teoste põhimõte või eesmärk, vaid ainult nende ajend. Kui tuttavad argisituatsioonid on materjal, millest ta vormib oma installatsioonid, siis võrgutamine on tema meetod. Nagu Baudrillard, nii peab ka Calle oma kunsti eesmärgiks võrgutamise kasutamist relvana banaalsuse vastu. Harva ilmneb, et filosoof…
-
See ei ole teadlik mäng alateadvuse teemal. Seda alustasid sürrealistid, kes uskusid Freudi õpetust teadvuse kolmest põhitasandist: esiteks isiklik teadvus Ego, teiseks ühiskondlikpoliitiline Superego ja kolmandaks neile kahele kättesaadamatu, ära põlatud ja kindla kaane alla peidetud alateadvus Id. Sürrealistide endi määratluse järgi peaks sürrealist lakkama olemast sürrealist hetkest, kui ta end sürrealistiks nimetab, sest siis, tähendab, võtab ta alateadvust teadlikult ning see ei ole siis enam…
-
Usun, et ei eksi, kui väidan, et Tiit Pääsuke armastab maalikunsti ning naudib maalimist. Ta olevat väitnud oma Vaala galerii näituse avamisel, et teda ei huvita üldse tulemus, vaid maalimine kui protsess ning sellest saadud nauding: „Näitusel püüdsin viidata tegemisprotsessile: näeme, kuidas üks motiiv rändab ühelt töölt teisele, muutub, omandab teistsuguseid tähendusi.” Vähemalt nii seisab galerii kodulehel ning sellele väitele on galerii andnud ka hinnangu: Pääsuke…
-
*
Kas sinu fookuses on viimasel kahel isikunäitusel olnud arhitektuur või pigem elukeskkond? Hoolimata üksindusest ja eraldatusest, on sinu majad seotud ikkagi neid asustavate inimestega.
Kui seda arhitektuuri teemat analüüsida, siis algas see „In Vicinity” seeriast, mis muutus tööprotsessi käigus üsna arhitektuuri-, majakeskseks, pärast seda tundus loogiline selle teemaga jätkata. Ma ei lahutaks elukeskkonda ja arhitektuuri selles kontekstis. Mingil esteetilisel tasandil huvitab mind arhitektuur, kuid oma tegevuse tulemusena…
-
Linnaruum kui vaheala – situatsioonid avalikus ruumis?
Ma ei tee sellist loomingut, ei oska sellises plaanis mõelda. Ateljees töötamine on mulle märksa sobivam variant. Seal aga tekibki olukord, kus ma ei tea kuigi hästi, kuidas mu tööd näitusekülastajatega suhestuvad. Vahetut reaktsiooni, nagu tekib muusikul kontserti andes, ma ei näe. Mingisugune võlu peitub selles ka, et pean ise hästi teraselt läbinägelik olema, et asi toimiks. Säärane eneseteritamine ongi…
-
Semperi pingete labürint
Ene-Liis Semperi ruumiinstallatsioon Kumus nihestab jõuliselt vaataja reaalsustaju. Näitus algab klaustrofoobiat tekitava kitsa labürindiga, mille intensiivsus aitab teoste sisule läheneda distantsivabalt ja tunnetada seda keskkonda peaaegu davidlynchilikuna: juhtuvad asjad, mis muidu oleks tabu, kuid selle unenäolise hulluselabürindi keskel ei ootakski midagi vähemat. Semperi näitusel pole pealkirja, kuid kui pealkirjana käsitleda kunstniku nime, annab see näitusele/nähtusele „Ene-Liis Semper” veel ühe dimensiooni, mida meeles pidada. See…
-
Kahtlustan, et šokeerimine pole sel korral kunstniku taotlus. Ka ei pea ma neid teoseid ei üleliia erootilisteks, ammugi mitte räpaselt pornograafilisteks. Tõsi, Tralla intensiivse pildikeele taga on esialgu raske allteksti märgata. Sisenedes galeriisse, tundsin minagi, kuidas naiskunstniku visuaalsed metafoorid libisevad reitena ümber vuajeristiks taandatud vaataja ja sõlmivad end tugevasse haardesse, naelutades külastaja mitmekümneks minutiks paigale. Kuid lõpuks hakkas mulle näima, et kunstnik on hoopis segaduses, tema…
-
Alan Proosa näib ütlevat, õigemini kogevat, et meid ümbritsevad pidevalt lood, et me ei pääse neist välja. Ma vaatan midagi, see vaatamine pole kunagi süütu. Ei analoogfotoaparaadi Horizont, ei Alani, Anna või Funese suhtes. Aparaat toob välja mälestuste ning igatsuste kihistusi. Kirik marsipunases taevas, kuplid maa poole; lennuk, mis lähemal vaatlemisel on lind ning jääb mind unenägudesse kummitama; kellegi käed kui punctum Pariisi horisondil. Millegipärast tekib…
