-
Et luua kahemõõtmelisel paberipinnal võimalikult täiuslikku ruumilisuse illusiooni, hakkasid renessansi meistrid uurima kujutavat geomeetriat niihästi matemaatiliste meetoditega kui ka perspektiivvaadete praktilise kopeerimisega camera obscura ekraanidel. Geomeetria aitas üles leida need punktid, mida arhitektidel ühendada oli lubatud. Kopeerimine õpetas seda, mida fotograafid nii osavalt teevad. Küsimus ei olnud „kuidas”, eks ikka rahuliku rihitud või osava treenitud käega, vaid „mida” kopeerida. Kaunist loodust ja muistseid monumente üles joonistades…
-
Temal tuleb kõigepealt vastata ajakirjanike hulgast kostvale küsimusele, kas tööde valikul peeti silmas ka nende poliitilist aspekti. Viimane on näitusel tõepoolest üsna tuntav. Kõige enam ehk piki seinu jooksvas ajaloolises ülevaates. See algab kuumade 1960ndatega, kuhu mahub ansambel The Beatles, Twiggy, psühhedeelne kultuur ja BIB A kauplus, ning jõuab lõpuks ekspeaminister Blairi optimismiajastusse ja sellele järgnenud kriisini. Charny on õppejõud (Royal College of Art), aga ka…
-
Üks nendest on samas SPAs töötav massöör Allan Saarm, kes alustas kunstiõpingutega alles mõni aasta tagasi Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonnas. Ta torkab ja riivab silma väga teravmeelse värvikäsitluse ja ruumitajuga ning tegeleb lisaks ka ikoonimaaliga. Selle põhjuseks on 2005. aastal saadud kümnepäevane koolitus Soomes Uusi Valamo rahvaülikooli juures paiknevas kloostris. Tulemus on igatahes tähelepanuväärne. Saarm on kireva minevikuga autor. Ta on õppinud Rootsis Aniara ärikoolis…
-
Ta on Peeter Ulase ja Concordia Klari ainus laps, pesamuna, keda kasvatati oma jalgadel seisma. Vanemad olid eeskujuks, ent ei õpetanud „omi trikke” ega korraldanud kordagi pereliikmete ühisnäitust. Maria-Kristiina Ulas on portreteerinud ennast titeportreelt, asetades ennast pikali kirkavärvilisse keskkonda kui marjakisselli, suu lahti, hambad irevil, neelamas ümbritsevat maailma – „näljane ahne beebi Kiti”. Kaheksa aastat hiljem soetas Ulaste pere suvila Saaremaale. Käisid jalutamas ja askeldasid õuel,…
-
Kõik see mõjus alguses ehk pisut šokeerivalt, aga nagu oli näha ja tunda esimesest hetkest peale, kui Kumu avas sel hilisel 2006. aasta suveõhtul uksed särasilmsetele massidele, said kõik kohalviibijad aru, et tegemist on väga olulise, aga ka loogilise ja loomuliku sammuga Kumu muuseumi ajaloos, programmis ja mõtteviisis üldse. Võiks öelda, et otsus oli kohalikele noortele kultuuritegijatele lausa sümboolne: Kumu avas oma uksed meile, uue generatsiooni…
-
18 aastat vabaturumajandust on meile õpetanud, et kultuuriväärtus on ka turuväärtus ning muinsuskaitse all ehitised on kinnisvara. Seni on valitsenud ettekujutus, et turg on ennast tasakaalus hoidev võimas majanduslik jõud, mida on tarvis ohjata riikliku reguleerimisega. Ent kinnisvaraturu vohamine ei olnud märk pakatavast tervisest, vaid vähihaigusest, nagu näitab ülemaailmne majanduskriis. Nüüd ei hõika ärimehed ja rahastajad ametnikele „Püüa mind kui suudad!”, vaid „Tilgutit!”. Praegune aeg on…
-
See pole totaalne, kuid see on siin olemas ja loovate natuuridena tabame me selle olemasolu tugevamalt kui tahaksime. Nii nagu näituse kuraator Harry Liivrand on ka öelnud, on Helina Loidi maalidel hargnev draama omamoodi kujundlik hinnang ülikoolilinna klassitsistlikule omamüüdile. Näib, et Tartu maalilt ootavad paljud värvi ja teatavat väikekodanlikkust koloriidis. See on selle linna kunstnike taak. Õigemini öeldes ollakse kimbatuses, kui leitakse head värvimängu ja traditsioonide…
-
Eesti kunstnik Rinaldo Veeber on joonistanud atleetlikku mehefiguuri ja tulemus on mõistagi veenev. Eveli Varik jagab temaga sportliku modelli eelistust, kuid mõnevõrra inimlikumast-psühholoogilisemast aspektist (joonistatud figuuristuudiumi on üldse üsna palju eksponeeritud). Loodusmotiive on joonistanud realistlikult Lars Östling, kes esineb „Põhjatuule” näitusel Hobusepea galeriis. Kui ülitäpne joonistus hakkab edasi andma juba võimatuid asju, mainitakse enamasti sürrealismi; mõnikord näib lihtsalt, et need, kes peavad nähtustele nime andma, kasutavad…
-
Üllatuse võib teha ainult kõrge professionaalsuse ja suure tööga; iga „trikiga” saab ju vaatajaskonda kummastada ainult üks kord. Väljapaneku pärl, mida Ly Lestberg ei nimeta mitte videoks, vaid fotofilmiks (selle koostamisel olid abiks Eva Sepping ja Sven-Erik Tamberg), on mandlipuu õitsemine tuules. Järjestatud fotosid ekraanilt sisse hingates tunneme algul kaadrite nihkeid, hiljem unustame need, sest Signorella muusikas voogav põõsas mõjub lummavalt ja põõsaste vahel hetkeks lõvi…
-
„Irbe kunst oli puhas kunst,” ütleb Blumbergs. „See ei olnud relv, massiteabevahend ega jõu väljendus. Mind köitis see, et saab elada ka nii nagu tema elas. Irbe oli väga tihedalt seotud vaimse vertikaaliga, ta oli religioosne. „Ma ei usu pilti, kuid näitan sellega üles austust Jumala vastu” on üks Irbe väljendeid, kus minu meelest väljendub paljasjalgse kunstniku olemust. Religioossus muutis tema elu, tema paljad jalad, tema…
