
Ükski disainilahendus ei ole alatine ega paku lahendusi kõigile. Hierarhiatu ja avatud sotsiaalse disaini puhul teadvustatakse piiratust eriti teravalt.

Nähtud ja seninägemata tööd, olgu Rafal Olbińskilt, Aivar Kurvitsalt või Uno Roosvaldilt, mõjuvad värskelt chez Soosaar, kus ei tunnustata hierarhiaid ning austatakse loomingut.

Janno Bergmanni dekadents on minimalistlik, ta on fin de siècle’i iseloomulikest joontest valinud hapra kaduvuse ja surma ilu, sedagi käsitlenud herbaariumilaadsena.

Kai Kaljo on loonud kriisidest vaevatud ajale ja selles siplevale inimesele veenva ja ausa poeetilise metafoori.

„Biotoopia“ performance’i-etendus oli sõnadeta jutustus. See oli sama palju mõeldud puudele, kärbestele ja tiigiputukatele kui inimestele. Sirutatud lahtine käsi näitamaks relvitust ja heatahtlikkust.

Noore kunstniku Erle Nemvaltsi näitus „Ärevuse anatoomia“ tekitab helge ja puhta tunde. Ta on saanud aru, et mõrad on elu osa ja annavad tunnistust hingesärast.

Peeter Laurits: „VIII Artishoki biennaalil dedemoniseeritakse anarhism, antakse hääl taimedele, keda väga vähesed meie seast on pidanud tunnetavateks ja suhtlevateks elusolenditeks.“

Kunstil ei ole üht eesmärki, rolli, lohutust või kohustust – see on võimalus olla inimene, valu- või paitegevas mõttes, elu lembehaardes, ta lämmatavas maadlusvõttes. Isegi, kui see kõik juhtub Pärnus.

Kuraator Jurriaan Benschop tegeles ambivalentse ajafaktori kõrval ka maalispetsiifiliste väärtuste analüüsiga. Tulemus oli aktiveeritud pilk maalisisese aja loetavusele maali visuaalses koes.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.