-
René Eespere selgitab kavalehel, et tal on olnud võimalik pika aja jooksul jälgida oma „Metsluikede” saatust ja seda muusikat kohendada. Ta vihjab, et seegi pole ehk muusikali viimane tulemine. Kindlasti mitte, sest teosel on statsionaarlavastuse haaret nii lavaliste võimaluste kui muusika poolest. Sellele juhib tähelepanu kas või sümfooniaorkestri piiramatute võimaluste kasutamine partituuris. Anderseni „Metsluiged” on muinasjutu kohta küllaltki komplitseeritud tegevustikuga ja heliloojal pole lihtne süžee keerdkäike…
-
Vastuolulise isiksuse, kuid vaieldamatult koloriitse teatrijuhi Kaarel Irdi kunagi välja võideldud kombinaatteater suhteliselt väikeses linnas nagu Tartu on kindlasti ainuvõimalik variant, kui silmas pidada majanduslikku ökonoomsust. Tugeva draamatrupi ja rahvusvahelise koosseisuga balletirühmaga ühises katlas keemine lisab sageli etenduste kvaliteedile nii mõnedki temperatuurikraadid juurde. Ooperi ja muusikali kooslus on isegi Pariisi Théâtre du Châtelet’ eksistentsi leevendaja. Kui vaadata Vanemuise mängukava, siis ilmneb üks ooperilauljate seisukohalt küllaltki kurb…
-
Kui keegi on teda näinud soolopianistina, siis kindlasti mäletab tema maneeri ka iseend vaba käega dirigeerida. Ega Olli Mustoneni dirigeerimise juures eriti miski häiri, sest tema viisiga markeerida auftakt’i varvastele tõusuga harjub peagi ära, kuna pisiasjadelt kisub tähelepanu kaasahaarav interpretatsioon – põnev, omanäoline ja äärmiselt veenev.
ERSO kontsert algas Sibeliuse väga intiimse sümfoonilise poeemiga „Bard” op. 64. See on teos, mida seni on Eestis esitatud vaid seitse…
-
Üllatav soojus ilmus Palmi häälde kahes vene publiku seas ülipopulaarses V. Šeremetjevi ja L. Malaškini romansis. Sviridovi romansilooming on meie kontserdilavadel praegu tundmatu ja sellest on kahju. Tema lauljatunnetus on peen, põnev ja hea on Sviridovi tekstivalik (peale suurte vene poeetide-inglased R. Burns, Shakespeare jt) ning huvitav helikeel. Vokaalselt pole need romansid kergete killast; meeldejäävaiks võis seekord pidada „Kui taevas on su pilk” ja „Talvine tee”.
Nadia…
-
Huvi eesti muusika vastu hakkas minus süvenema järk-järgult ning selles on süüdi eelkõige kolm teost. Kevadel 2006 võtsin kavva Tubina „Virmaliste sonaadi” (Sonaat nr 2), teose, mida autor ise pidas oma loomingu tipuks. See on sisuliselt väga keeruline teos ning selle õppimine ja esitamine oli mulle suur väljakutse ja nauding.
Samal aastal õppisin veel ühe eesti klaverimuusika tippteose, mis erinevalt Tubina sonaadist on peaaegu täiesti tundmatu ega …
-
Ühe 1988. aastal Inglismaal läbi viidud uurimistöö järgi, kus küsitleti rohkem kui kaht tuhandet muusikut, kannatab kolm neljandikku nendest mõne kutsetööga seotud tervisehäire all. Teise, 1986. aastal sooritatud küsitluse tulemused osutavad, et enam kui poolel muusikutest on lihaskonda ja luustikku puudutavaid kaebusi ning et 37 protsenti pillimeestest on nende kaebustega pöördunud ka arsti poole. Kolmas töö on aastast 2000, kui küsitleti üle viiekümne eri riikides tegutseva…
-
Ent ava(sta)misrõõmu ei pruugi pakkuda ainult uudisteosed – ka ligi pool sajandit meil esitamata Pärdi „Nekroloog” näitas kõnealust meistrit mõneti uuest, pisut ootamatustki valgusest. Arvo Pärdi „Nekroloog” op. 5 (1960) kõlas Olari Eltsi dirigeerimisel ERS O kontserdi avaloona. Tegemist on helilooja esimese orkestriteosega ja samas ka esimese helitööga, kus ta kasutas dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. Kavalehelt võis lugeda, et „teadaolevalt on teos ER SO esituses kõlanud vaid üks…
-
Mis kõlab autorikontserdil?
Mulle on tihtipeale autorikontserdid tundunud natuke igavad. Võib küll olla tegemist väga hea heliloojaga, aga üks stiil, üks perspektiiv kuidagi väsitab. Minu meelest on palju parem ja nauditavam selline kontsert, kus on esindatud eri ajastud ja stiilid. Mõtlesingi, et kuidas seda probleemi oma kontserdi puhul lahendada. Kavas on kaks löökpillilugu ja katkendid muusikateatriteosest „Indiate uurimine”, mis on minu jaoks väga teistmoodi stiilis – üsna…
-
Ada Kuuseoksa repertuaar on väga ulatuslik, hõlmates klaverimuusikat läbi kõikide sajandite, mil klaveriteoseid üldse on kirjutatud. Peale soolo- ja ansamblirepertuaari on Kuuseoks esitanud klaverikontserte paljude orkestrite ees, kavas ka sellised tippteosed nagu Brahmsi 1. ja 2. ning Prokofjevi 2. ja 3. kontsert. Eesti heliloojate teoste ettekandeid on olnud pidevalt ja arvukalt. Eriliselt tuleb neist esile tõsta Eduard Tubina „Concertino” esiettekannet Eestis autori 60. sünnipäeva kontserdil 1965.…
-
Kava valik tundus mulle mõneti ebatavaline: Brahmsi sonaat viiulile ja klaverile nr 1 op. 78, Pärdi „Fratres”, Tšaikovski „Melanhoolne serenaad”, „Meloodia” ja „Valss Scherzo” ning Raveli „Mustlane”. Seega, üks suurvorm ja viis nn lisapala, kuigi kõik need lood on oma sisult kaalukad. Viimaste aastakümnete traditsiooni järgi suurt sonaati kavasse tavaliselt üksinda ei jäeta, vaid võetakse tasakaalustuseks veel mõni samaväärne sonaat või tsükkel ja siis maitse järgi…
