-
Juba üksnes selline uskumatu ettevõtmine ja elluviimine tasemel, mis jääb ilmselt maailma esituskunsti ajalukku, näitab, et Schiff tabab Bachi muusikas midagi sügavalt olemuslikku, mis iseenesest kannab. Tänapäeva termineid kasutades võiks öelda, et tema mängus on tuntav „püsiühendus” Bachi muusika allikatega. Aga sellele on eelnenud aastakümnetepikkune süvenemine. Schiffi varasemad epohhiloovad Bachi salvestused pärinevad 1980. aastatest. Need olid pärast Glenn Gouldi täiesti uus sõna Bachi mängus klaveril. Ja…
-
Kui kohtusin mõni aasta tagasi Bremenis Paavo Järviga, siis rääkis ta mulle, et „isa oleks jõudnud veelgi kaugemale, kui poleks elanud nõukogude diktatuuris, kus kultuuriametnikud, eesotsas „punase tsaarinna” Jekaterina Furtsevaga takistasid absurdsete otsuste, käskude ja keeldudega muusikute arengut”. Tõepoolest, kui jälgida Neeme Järvi karjääri läänes, siis on eestlane „vabas maailmas” kasvanud gigandiks. Maestro oskab oma juhtimisstiili abil kiskuda muusikasõpru kaasa oma maailma, helide maailma. Ja selle…
-
Neeme Punder:
Rõõmustavat oli tõesti palju, nt Sumera, Tambergi, Tormise, Pärdi, Sisaski juubeliga seotud sündmused, aga vägevaima kontserdielamuse sain festivalil „Klaver” Kevin Kenneri Chopini muusikale pühendatud õhtul. Kahju on, et paljud muusikaelu tegelased on hakanud oma musta pesu süstemaatiliselt avalikult pesema. Kahju on ka, et ajakirjandus, ilmselt uudisejahist innustunult, kõik arrogantsused ja ebapädevused hoolimatult ära trükib.
Lydia Rahula:
Mulle pakkusid eelkõige suurt muusikalist rõõmu ja rahulolu meie kolm…
-
Raamatu kaanelt saab lugeja teada, et kõne all olevat trükist on osta saanud ühest Tartus praeguses Kalevi tänavas asuvast majast, mis osutab, et selle autor võinuks kuidagi olla seotud Tartuga. Nii ongi. Julia Pustorosleva oli Tartu ülikooli rektori Pjotr Pustoroslevi teine abikaasa. Pustoroslev oli hariduselt jurist ning juhtis ülikooli aastatel 1915–1917, s.t Esimese maailmasõja aastatel, mil sakslaste lähenedes Tartule tõusis päevakorda ülikooli evakueerimine sise-Venemaale. Oma ametist…
-
Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi poolt üle aasta korraldatud regilaulukonverentsid on saanud juba traditsiooniks. Neist esimene toimus aastal 2000 ja viidi läbi koostöös Tartu ülikooliga. Seekordne kokkusaamine, mille eestvedajateks olid rahvaluulearhiivi regilaulu-uurijad Mari Sarv ja Andreas Kalkun, oli järjekorras juba kuues. Konverentsiettekannete põhjal kirjutatud artiklid on ilmunud kolmes kogumikus:
„Regilaul – keel, muusika, poeetika”, „Regilaul – loodud või saadud” ja „Regilaul – esitus ja tõlgendus”. Viimased kaks kokkusaamist…
-
Konkursi korraldus on stabiliseerunud, lisaks EK-le panevad õla alla veel EM TA, ER SO, Vanemuise sümfooniaorkester, Klassikaraadio, ETV, Eesti Interpreetide Liit ja veel International Holland Music Sessions. Positiivne näitaja seegi.
Kes on siis hoidnud ettevõtmise kvaliteeti kümne varasema konkursi tulemusel? 1991. aastal võitsid esimese „Con brio” viiuldaja Arvo Leibur ja pianist Risto Laur. Kumbagi ei pea tutvustama, kuid ehk on huvitav teada, millega nad tegelevad. Leibur on…
-
Meeleolu kandis klassitsismiajastu suurmeistri Joseph Haydni särav muusika. Kui kava esimese teose, oboekontserdi C-duur autorsus on enamiku asjatundjate arvates kaheldav, siis üpris keerulise oboepartii esitus Eesti ühe parema oboesolisti Riivo Kallasmaa esituses ei jätnud mingit kahtlust: see oli virtuoosne, särav ja tundlik. Orkestri puhul mõjus kogu õhtu jooksul väga sümpaatsena kõlaline tasakaal – tõenäoliselt sagedase Jaani kirikus esinemise vili. Olulise panuse sellesse tasakaalu andis vaskpillide paigutamine…
-
Kontserdi II osas (Andante con moto) seevastu oodanuks suuremat „vaenulikkust” klaveri ja orkestri vahel. Štšura oli siin väga veenev: hästi kõlas kogu see kurb ja lootusetu allaheitlikkus kuni ahastava appikarjeni lõpu eel. Orkester aga polnud piisavalt terav (keelpillide lohakalt lõtv punkteeritud rütm terve osa vältel), iseloomus ja kõlas puudus tahteliselt julm eitus kõige selle suhtes, mida väljendas klaver. Konflikt ei pääsenud mõjule. Õnnestunud oli kontserdi III…
-
Iseenesest on muidugi intrigeeriv, kuidas ambient-helidega tavapäraselt seonduv „spirituaalsus” kohtub tarbesfääri triviaalsusega, ent kõnealuse kontserdi puhul ei puutunud see asjasse, kuivõrd juhusele seal sõnaõigust eriti ei antud. Peaaegu ainukesed ettenägematud asjaolud olid suhteliselt vali staatiline särin kogu kontserdi vältel, ühe kõlari korduv ragisemine laulja tundeküllaste paisutuste korral ning kellegi kordama jäänud loop või sämpling, mis hüppas omamoodi kinnitusena esile ikka seal, kus pidanuks kumisema vaikus ise.
Jättes…
-
Igatahes küündis Schumanni oratooriumi ettekanne vaid teises kontserdipooles pisut üle keskpärase taseme. See ei tähenda, et helgemaid muusikalisi hetki poleks olnud. Aga võib-olla on (Schumanni kohta) keskpärane hoopis „Paradiis ja Peri” ise? Raske on nõustuda kavalehelt loetud helilooja abikaasa Clara Schumanni väitega, et „see on parim teos, mis ta on kunagi kirjutanud”. Loomulikult ei hakka me siinkohal Schumanni loomingut kriitiliselt arvustama, kuid mõni tutvustav tähelepanek sellegipoolest.
Schumanni…
