-
Avishai Cohen, oled endale nime teinud kontrabassistina, kuid alustasid hoopis klaverimängust ja liikusid sealt edasi kõigepealt basskitarri juurde. Kuidas või miks see nii läks?
Alustasin klaverist, sest klaver oli lihtsalt kodus olemas. Siiani on see minu peamine kompositsiooniinstrument. 14-15aastaselt hakkasin aga kuulama briti heavy rock’i ning mõtlesin, et oleks lahe mängida basskitarri. Minu õpetaja andis mulle kuulata Jaco Pastoriuse muusikat, mis inspireeris mind väga. Sedakaudu jõudsingi jazzini,…
-
Ehkki Nicholsoni raamat „Is Jazz Dead? (Or Has It Moved To A New Address)” on jazzipuritaanide seas omajagu laineid loksutanud, polnud Eesti vahest kõige õigem koht, kus rääkida sellest, kuidas Euroopas saadetakse juba mõnda aega korda hoopis põnevamaid asju kui Ameerika standardjazzis. Eestis pole kunagi olnud selget orientatsiooni ameerika jazzile, eriti bebop’ile, mis oli ja on tihti praegugi noorte Euroopa jazzitudengite etalon. Vastupidi, nõukogude ajal jõudsid…
-
Ülo Kriguli teoses „Presence” soleeris keelpilliorkestri taustal trompet (solist Indrek Vau). Loo muusikaliseks „karkassiks” oli üsna püsiv, tugevasti „koloreeritud” kvartsekstakordi meenutav vertikaalne kompleks, mille „tippu” valitses enamasti improvisatsioonina mõjuv trompetipartii. Nii põhikompleksi muutumatus kui ka trompetikõla loomupärane intensiivsus andsid teosele üldise tähenduse: selles vibreeris meeleline konkreetsus, siin-ja-praegu-olek, ajatus – aga ka teatav lõpetamatus. Paraku, mitte ükski aja- (või ajatuse) kontseptsioon muusikas ei tühista lõplikult ootust, mis…
-
NB! Ulatuslik programm hõlmas Edvard Griegi kuus laulu op. 48 (1888), siis neli Mart Saare laulu (1908–1924), varase Schönbergi kolm laulu (1893–1899), Webernilt viis laulu op. 4 (1908/09), jälle kolm Saart (1908–1923), siis veel Debussy kolm ballaadi ja lõpuks veel kolm Mart Saare laulu (1921–1935). Kui keegi luges kokku laulud, siis pidi ta tulemuseks saama aukartustäratava 27 ühikut. Ma ei tea, kas kellegi veel, kuid minu on virisemine…
-
Mari Tampere ja Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa Beethoveni-sarja menukas avakontsert anti Kadrioru lossis 11. aprillil. Publikupuudust polnud; Kadrioru loss on endiselt atraktiivne kontserdipaik, mis pealegi loob peenekoelisele kammermuusikale vähemalt visuaalses mõttes ideaalse tausta. Iseasi, kui mugavad on saali kõlaomadused esitaja jaoks. Juba asjaolu, et proov ja kontsert toimuvad väga erinevates akustilistes tingimustes (kui esineja just ei suuda prooviks kohale tuua saalitäit kuulajaid), tekitab ebamugavust. Nii-öelda „suure kõla” mängijatele…
-
Tänavune festival oli tõepoolest miniatuurne: piirdusime viie kontserdiga Tallinnas ning kontsentreerusime põhiliselt külalisesinejatele. Aastast 1999 on festivali kunstiline juht olnud Imbi Tarum, 2002. aastast on muusikapeole südamlikkust ja esinduslikkust lisanud patroon Mari-Ann Kelam. Neli viimast aastat on korraldajaks olnud Eesti Klavessiinisõprade Tsunft (EKST) Eesti Kontserdi toetaval kaasabil. EKST produtsendid Ene Nael ja Iren Lill andsid tänavuse festivali õnnestumisele samuti olulise panuse. Ehkki ka varem on kontsertidel…
-
Viimane esineski esimeses pooles ja pani ennast kohe kuulama, esimestest nootidest viimasteni. Contus Firmuse repertuaar koosneb originaalsetest, enamjaolt instrumentaalsetest kompositsioonidest, mis peaaegu kõik pärinevad klahvpillimängija Andres Kontuse sulest. Tema stiilile on iseloomulikud eepiline haare, kalduvus pidevalt materjali arendada ja tugev läbikomponeeritus. Ehk siis kõik need jooned, mis 70ndate algul aitasid kaasa proge-rock’i diferentseerumisele.
Kontserdi flaieri peal oli kirjas: „Contus Firmus on uue põlvkonna eliitkoosseis, mille esinemine on…
-
Muusika ja sõna ühendamine ja sellest tekkivate võimaluste ekspluateerimine on ansambli juhti Siim Aimlat tema enda sõnutsi alati huvitanud. Veerandkogemata EMTAst Soome jazzmuusikat õppima läinud ja sealt oma elu armastuse leidnud Aimla ning seitse aastat peda koridore nühkinud tõutunnistusega hull-luuletaja Jürgen Rooste panid oma kurja plaani hauduma üle-eelmisel sügisel Göteborgi raamatumessil omavahel muusika ja kirjanduse teemadel mõtteid vahetades. Rooste on täiesti võimeline tükk aega enne järgmist…
-
Kõigepealt rõõmustas silma kavalehel Kadri-Ann Sumera lühike, aga see-eest hästi selge annotatsioon esitatavate helitööde kohta. Eriti meeldiv on teoste tutvustuse spontaansus, justkui ühe hingetõmbega ütlemine, nagu „Schubert puistab siin teemasid kui käisest” või „Schumann tundis vajadust keelpillide ja klaveri kõlavärve sünteesida”. Iseenesest väga kosutav on lugeda veel, et Mari Vihmand ei kirjutanud oma teost pelgalt sellele koosseisule, vaid just nimelt sellesse kavva ja asetusega Schuberti ja…
-
Mati Palmi võib pidada eesti kultuuriruumis unikaalseks, sest ühena vähestest lauljatest orienteerub ta võrdselt hästi eesti klassikalise laulukultuuri kõrval ka mitme teise suure vokaalkunstimaa, näiteks itaalia ja vene muusika esitustraditsioonides. Kuidas kujundada Philippi karakterit Verdi „Don Carloses” või Basilio oma Rossini „Sevilla habemeajajas”, sai tal selgeks õppides 70ndate keskel Milano La Scala stuudios Renata Carosio juures. Ehk vähem mäletatakse, et vahetult enne Itaalia-perioodi, aastatel 1972-73 stažeeris…
