Mida, milleks, kuidas, kellele? Eesti muusika nädal kinnitab, et interpreedid on enda jaoks vastuse valmis mõelnud ja langetatud valikus veendunud.

Kontserdi meeleolu oli ühtne: valitses minoor, ometi oli iga lugu omanäoline ning tõi kaasa mingi muutuse, jäädes seejuures tervikpildi lahutamatuks osaks.

Sügav ja mitmekihiline, kohati vastupandamatult otsene, ometi üheselt määratlematu – tegemist on tõesti meisterliku kunstiteosega.

Nii kõrge tasemega konkurssi pole Eestis varem olnud, ei osavõtjate taseme ega korralduse poolest.

Ellerhein ja Vox Clamantis on väga eriilmelised kollektiivid. Ühise kontserdi puhul ei õnnestu aga ka parima tahtmise juures võrdlusmomenti vältida.

Rõõmukontsert on koorimaastikul kindlasti teretulnud mõte, eriti naiskooride seas. On ju ette heidetud, et eesti koorimuusikas on ülekaalus kurblikkus.

On tunda, et nii esinejail kui ka publikul on vaja praegu rohkem turgutust kui tavaliselt. Kunst paneb unustama argiraskused ning lubab enesesse kaduda.

See „Don Giovanni“ tõesti veenev ja muusikale truu tõlgendus jääb oma teatraalsuses, äärmuslikkuses ja ambivalentsuses intrigeerivaks kuni viimase noodini.

Haamerklaveri pehme ja intiimsem kõla annab hoopis teise värvingu nii Viini klassikute kui ka romantismiajastu muusikale.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.