-
-
Üks mõistuslik seletus toimuvale on raudteefirma ümberstruktureerimine. Erastatav ER oli jäänud olemuselt nõukogudeaegseks kombinaadiks, kus tegeldi kõige raudteega seonduvaga. Jah, väiksemaid tükke (Elektriraudtee, Edelaraudtee) sealt küll eraldati, kuid tõelise reorganiseerimiseni ei jõutud. (Aga olgem õiglased, BRS ostis 66% ERist ühe miljardi krooni eest, nüüd tunnistab ministeerium sama tüki õiglase hinnana 2,1 – 2,2 miljardit krooni). Võrdluseks võib tuua Eesti Energia ümberkujundamise kontserniks, kus tegevusharud jagati tütarettevõtete…
-
Tallinna peal hästi tuntud kraade Ruts, kodanikunimega Rudolf Pruul, tundis end murrangulise 1940. aasta suve lõpul täbaralt. Kuid ühel ilusal pärastlõunal kohtas ta Harju tänaval oma vana semu Paldiski maanteelt Robit (Robert Rebast), keda polnud enam aastaid trehvanud. Too oli astunud teist rada, lõpetanud gümnaasiumi, jõudnud käia Tondil ja Tartus ning oli juba väikselt ilma teinud ajakirjaniku-toimetajana. Kuna Rutsil sähvatas, et Robil pidi olema pakiliste avalike…
-
Veskimäe raamatu otsustavam osa on esimene ülevaatlik kolmandik, see teeb puust ja punaseks selle, et kõik EKP-lased on kaasvastutavad kommunistliku režiimi kehtestamisel ja säilitamisel. Hävituspataljonides, “küüditamistalgutel” sunniti osalema peaaegu kõiki parteilasi, ajuloputusega pidi tegelema ka igaüks, kes vähegi suutis. Need jutud, et keegi olevat olnud hea kommu ja keegi mitte, ei saagi paika pidada. Andsid sõrme – olid loovutanud käe. Tüütuseni on raamatus dramatiseeritud Karotamme ja…
-
“Ja veel: loole lõpupunkti paneku ajal hakkas põlema Niguliste kirik. Märkasin seda siiski tund hiljem (kell 1.30), kui torn taeva all üleni leegitses ja peagi upakile vajus. Kole vaatepilt oli.” “Kiri ei põle ära”, lk 214. A. Tarandi päeviku lõppsõna. erakogu
Andres Tarand, KIRI EI PÕLE ÄRA. PÄEVARAAMAT 1980 –. . . . Tallinn 2005. 288 lk.
Andres Tarand on oma päevaraamatute publikatsiooni seadnud üsna täpselt “40 kirja” 25. aastapäevaks.…
-
Siiski pean ma ülimaks liialduseks väidet, justkui piisaks kunsti, antud juhul Jyllands-Posteni pilapiltide jõust selleks, et vallanduks sõda kultuuride või tsivilisatsioonide vahel. Taani lehe peatoimetaja ajalooline roll ei saa kunagi suuremaks vahva sõduri Švejki omast. Kui aeg on sõjaks küps, ei leia ainult väga rumal ettekäänet ega salapolitsei peasüüdlast. Kui kärbseid ei saa keisrihärra pildi reostamise eest süüdi mõista, pistetakse trellide taha see, kes kärbeste looduslikku…
-
Öeldakse, et demokraatia toimib, kui on kokku lepitud selged protseduurid, kuidas lahendada üht või teist küsimust. Nii arvajad väidavad seega ka, et demokraatia hädad nagu asjaajamise aeglus ja tegevuse näiv otstarbetus tulenevad protseduuride puudumisest. Ent kas meil üldse saabki kuskil peidus olla teadmist kõigist ette tulla võivatest küsimustest, millele on vaja protseduuride abil vastus või lahendus leida? Kus on see isik või masin, millel on kõigi…
-
Fukuyama viimasele eestindusele ei pruugikski tähelepanu osutada. Uuel aastatuhandel on elevus Fukuyama ümber olnud tingitud selgelt välistest märkidest, mitte mõtlemise sisulisest sügavusest. Fukuyama kutsub üles hääletama Bushi vastu ja on tekitanud neokonite ridadesse lõhe. Fukuyama vaatab kriitiliselt Iraagi sõjale. Fukuyama näeb auke turufundamentalistlikus mõtteviisis. Need on põhjused, mille tõttu Fukuyama on esmajoones tähelepanu pälvinud.
Osutatu näib tähenduslik olevat ka Toomas Hendrik Ilvesele, kelle “Riikluse ehitamise” tutvustus…
-
No olgu siis narkarist Mozart, kui uskuda, et keskmine lehelugeja on pisukese narkokalduvusega lapsemeelne nooruk. Kuigi – mida too tüüp siis tegelikult teada sai? Ja olgu pealegi krokodill või tibu näiteks väikelapse rõõmuks, kuigi on kindel, et väikelapski oskab rõõmu tunda muusikast endast. Lehelugudest vaatab vastu üks põhimõttelisem mõttemudel, mida võiks nimetada demokraatlikuks ümberkirjeldamiseks.
Demokraatlik ümberkirjeldamine tähendab lihtsa ja üldkäibiva eelistamist professionaliseerumisega kaasneva kultuurikeelte ja tähendusstruktuuride…
-
Nietzscheismi “mälupaigad”
Uuest ideeajaloost on raske leida teist 1870. − 80. aastail kirjutanud autorit, kes oleks nii ärgitavalt nagu Nietzsche kerkinud XXI sajandi alguseks teadusliku ajaloomõtlemise silmapiirile kaua alahinnatud kvaliteedis: (M. O. Huberi 2004. aasta tabaval määratlusel) “mälukriisi” teoreetikuna. Meie regionaalajaloo kirjutusele näib aga Nietzsche fenomeni integreeritus selle ajaloo kulgu muutuvat üheks mälukriisi objektiks sedamööda, kuidas rahvuslike “alguste” ihaga sobitub teatud fikseerimispunkt oma kultuuri minevikus.
Näiteks seoses 1905.…
