-
Küllap vaetakse juhatuses põhjalikult nominentide töid, loetakse arvustusi mitmeid kordi üle ja vaieldakse tuliselt. Hoolimata paljude praktikute väitest, et nemad kriitikat ei loe, usun siiski, et kriitikapreemia valimisel tehakse tõsist tööd, surutakse maha subjektiivsus ega eirata neid kriitikuid, kes nii mõnegi juhatuse laua taga istunud praktiku töid karmilt nuhelnud. Ometigi, pidades silmas aastaid kestvat tagasiside puudumist kriitikapreemia osas, vahest peaks muutma statuuti ja delegeerima kriitikapreemia nomineerimise-auhindamise…
-
Maailm on avatud ja need, kes on rakendust leidnud mujal, ei ole kuhugi kadunud. Aile Asszonyi (vabakutseline) säravad ülesastumised kontserdi- ja teatrilaval ei ole jäänud tähelepanuta. Musikaalsed, jõulised ja hingestatud olid tema kangelannad Beethoveni „Fidelios” (Leonore) Viinistus Nargeni festivalil ja Estonias lavastatud Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergis” (Naine). Tatjana Romanova (Soome Rahvusooper) võimas ja südamlik esitus andis Pärnus Bizet’ „Carmeni” Micaëla rollile lausa uue tähenduse. Pärnus ju statsionaarset…
-
Kuigi nominent on peaaegu sama hea olla kui laureaat ja kommenteerida võiks neid kõiki (ehk žürii otsust) pikemalt, tuleks siiski selgitada üht nii mõnelgi küsimusi tekitanud valikut. Nominent Ita Ever esines Eesti Draamateatri lavastuses „Võluõunad” pisirollis ja sedagi hoopis video vahendusel. Siiski erines tema töö ülejäänud näiteseltskonna omast, tõustes tõesti eeskuju andvaks pisirolliks lavastuses ja eriti – lavastusele endale. Žürii tahtis juhtida tähelepanu sellele, et ka…
-
-
Marina Kesler on lavastanud varemgi, ta alustas oma töödega juba balletikoolis. „Libahunt” on vaieldamatult tema kõige küpsem teos. Kui kuulsin, et ta hakkab „Libahunti” tegema, siis lausa jahmatasin: ei kujutanud teda ette eesti asja tegemas. Tal on julgust võtta ette keerulisi ülesandeid, näiteks praegu hakkab ta balletikoolis tegema „Bernarda Alba maja”. Marina Kesler mõtleb originaalselt, põnevalt, on täis ideid ja energiat. Mõneti meenutab ta noort Mai…
-
Eestis on mängitud vaid Astrid Saalbachi tükki „Tantsutund”, 1998. aastal Ugalas. kätlin kaldmaa
Kui Norras on teatrilaval Ibsen ja tema loodud naistegelased, siis kas Taani teatritraditsioonil on midagi samaväärset vastu panna?
Ei ole, aga me peame Ibsenit taani kirjanikuks. Mõnes mõttes on see minu arvates hea asi, sest kirjutama hakates ei pea mitte millegagi võistlema, vaid võid kohe ise otsast alustada. Meie suured kirjanikud on romaanikirjanikud.
Kas siis,…
-
Esialgsete nominentide väljasõelumiseks kogunes žürii 2008. aasta jaanuarikuu algul, kus tutvusime ka meile teatrite ja erialaliitude ning -ühenduste poolt esitatud auhinna-kandidaatidega. Koostasime nimekirja, millesse sattumise kriteeriumiks oli vähemasti poole lavastust näinud žüriiliikmete toetus. Järgnes kaks kuud intensiivset teatriskäimist ning veebruari lõpul valisime välja ja avalikustasime kuni viis ametlikku nominenti kõigis auhinna-kategooriates. Sellesse lõpp-nimekirja sattumiseks oli vaja vähemasti nelja žüriiliikme poolehoidu. Laureaatide lõpliku valiku tegemiseks 18. märtsil…
-
Lavastajaauhind
Tiit Ojasoo – lavastus „ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni” (NO99).
Naisnäitleja auhind
Piret Laurimaa – Kelli Lund lavastuses „Karge meri” ja Arkadina lavastuses „Kajakas” (Endla).
Meesnäitleja auhind
Üllar Saaremäe – Cyrano lavastuses „Cyrano de Bergerac” (Rakvere teater).
Naiskõrvalosa auhind
Tiina Tauraite – Maša lavastuses „Kajakas” (Von Krahli teater).
Meeskõrvalosa auhind
Taavi Teplenkov – Lemmergas lavastuses „Voldemar” (Eesti Draamateater).
Kunstniku auhind
Silver Vahtre, Krista Tool, Margus Vaigur – lavastuse „Kangelane” kujundus (Endla).
Sõnalavastuste eriauhind
Mart Koldits – ereda loomingulise idee…
-
Osa I: värviline vitamiinipill
Mis tunded ja mõtted tekivad teis seoses sõnaga „basaar”? Lõhnade, helide ja värvide pillerkaar? Inimeste ja lugude virvarr? Mõni pakub müügiks kala, mõni puuvilju, mõni oma palgamõrtsuka-teenuseid ja mõni kergemeelsete tütarlaste kehasid. . . . Mõni hõigub vaatama looduse imetegusid: kapjade ja sabaga meest, vuntside ja habemega naist ning perekonda, kes on poolsisalikud-poolinimesed. Ja kuskil vestab jutustaja üht lugu kellegi elust ja seiklustest. Just sellise rabavalt…
-
Üllatuslikult või mitte, aga arvustajad võtsid Saša Pepeljajevi „tsuaFi” vastu üsna umbusklikult. Kurdeti „kontseptsiooni ebamäärasuse” üle. Arvati, et seekord on „Pepeljajev (. . . .) oma karnevaliarmastusega liiale läinud”1. Nii mõnigi vaataja küsis ilmselt endalt ja teistelt: kus on „Faust”, kas ridade vahel? Aga „tsuaFis” on ju nii vähe teksti, et isegi sealt ei oska seda otsida?! Tõepoolest, mis on „tsuaFis” saanud näidendist? Lavastamine peaks ju olema millegi lavastamine.…
