-
Esialgsete nominentide väljasõelumiseks kogunes žürii 2008. aasta jaanuarikuu algul, kus tutvusime ka meile teatrite ja erialaliitude ning -ühenduste poolt esitatud auhinna-kandidaatidega. Koostasime nimekirja, millesse sattumise kriteeriumiks oli vähemasti poole lavastust näinud žüriiliikmete toetus. Järgnes kaks kuud intensiivset teatriskäimist ning veebruari lõpul valisime välja ja avalikustasime kuni viis ametlikku nominenti kõigis auhinna-kategooriates. Sellesse lõpp-nimekirja sattumiseks oli vaja vähemasti nelja žüriiliikme poolehoidu. Laureaatide lõpliku valiku tegemiseks 18. märtsil…
-
Lavastajaauhind
Tiit Ojasoo – lavastus „ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni” (NO99).
Naisnäitleja auhind
Piret Laurimaa – Kelli Lund lavastuses „Karge meri” ja Arkadina lavastuses „Kajakas” (Endla).
Meesnäitleja auhind
Üllar Saaremäe – Cyrano lavastuses „Cyrano de Bergerac” (Rakvere teater).
Naiskõrvalosa auhind
Tiina Tauraite – Maša lavastuses „Kajakas” (Von Krahli teater).
Meeskõrvalosa auhind
Taavi Teplenkov – Lemmergas lavastuses „Voldemar” (Eesti Draamateater).
Kunstniku auhind
Silver Vahtre, Krista Tool, Margus Vaigur – lavastuse „Kangelane” kujundus (Endla).
Sõnalavastuste eriauhind
Mart Koldits – ereda loomingulise idee…
-
Ühel ööl kogunesid inimesed kivimurrus lõkketule ümber, et end soojendada ja üksteisele lugusid jutustada. Järsku tuli kellelegi pähe mõte tõusta püsti ja kasutada loo illustreerimiseks oma varju. Tuleleekidest tekkinud varju toel manas too inimene kivimurru seinale üleelusuurusi tegelasi. Ülejäänud, kes jälgisid lummatult vaatepilti, tundsid neis kujudes vähehaaval ära tugeva ja nõrga, rõhuja ja rõhutu, jumala ja sureliku.
Tänapäeval on lõkketule asemel prožektorite valgus ja kivimurru seinte…
-
Teatrirahvast on ju palju ja iga tähelepanu teeb südame soojaks. Mul oli küll hea meel oma nime esitatute seast leida, kuigi kunagi olen Põldroosi auhinna juba saanud. Žüriid on enamasti valikuga hädas, seekord oli meie žürii veel eriti. Eesti teatri juubeliaasta ja lavakooli juubel tõid kaasa olulisi teatriloolisi uurimusi, kauneid ja sisukaid raamatuid.
Me pole küll teinud absoluudiks, et Põldroosi auhinda ühele inimesele korduvalt ei anta, kuid…
-
Eelnevaga seostub ka seekordne nominentide nimekiri. Nii Mart Kase kui Jim Ashilevi riskisid oma tekstidega suhteliselt ebakindlale pinnale astuda, kuid mõlemad jäid püsti ning suutsid pakkuda lisaks süntaksi nõtkusele ka ebapopulaarseid järeldusi inimsuhete kohta. Jakob Karu vaimukus liitus kirgliku õiglustundega, andes ühtlasi ka nukra sissevaate absoluudiihalejate ebaõnnemaailma. Need kolm ei ole kindlasti „professionaalsed” tekstid, kust ei saa leida nõrku kohti, kuid need kõik pöörasid selle enda…
-
-
Küllap vaetakse juhatuses põhjalikult nominentide töid, loetakse arvustusi mitmeid kordi üle ja vaieldakse tuliselt. Hoolimata paljude praktikute väitest, et nemad kriitikat ei loe, usun siiski, et kriitikapreemia valimisel tehakse tõsist tööd, surutakse maha subjektiivsus ega eirata neid kriitikuid, kes nii mõnegi juhatuse laua taga istunud praktiku töid karmilt nuhelnud. Ometigi, pidades silmas aastaid kestvat tagasiside puudumist kriitikapreemia osas, vahest peaks muutma statuuti ja delegeerima kriitikapreemia nomineerimise-auhindamise…
-
Maailm on avatud ja need, kes on rakendust leidnud mujal, ei ole kuhugi kadunud. Aile Asszonyi (vabakutseline) säravad ülesastumised kontserdi- ja teatrilaval ei ole jäänud tähelepanuta. Musikaalsed, jõulised ja hingestatud olid tema kangelannad Beethoveni „Fidelios” (Leonore) Viinistus Nargeni festivalil ja Estonias lavastatud Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergis” (Naine). Tatjana Romanova (Soome Rahvusooper) võimas ja südamlik esitus andis Pärnus Bizet’ „Carmeni” Micaëla rollile lausa uue tähenduse. Pärnus ju statsionaarset…
-
Osa I: värviline vitamiinipill
Mis tunded ja mõtted tekivad teis seoses sõnaga „basaar”? Lõhnade, helide ja värvide pillerkaar? Inimeste ja lugude virvarr? Mõni pakub müügiks kala, mõni puuvilju, mõni oma palgamõrtsuka-teenuseid ja mõni kergemeelsete tütarlaste kehasid. . . . Mõni hõigub vaatama looduse imetegusid: kapjade ja sabaga meest, vuntside ja habemega naist ning perekonda, kes on poolsisalikud-poolinimesed. Ja kuskil vestab jutustaja üht lugu kellegi elust ja seiklustest. Just sellise rabavalt…
-
Üllatuslikult või mitte, aga arvustajad võtsid Saša Pepeljajevi „tsuaFi” vastu üsna umbusklikult. Kurdeti „kontseptsiooni ebamäärasuse” üle. Arvati, et seekord on „Pepeljajev (. . . .) oma karnevaliarmastusega liiale läinud”1. Nii mõnigi vaataja küsis ilmselt endalt ja teistelt: kus on „Faust”, kas ridade vahel? Aga „tsuaFis” on ju nii vähe teksti, et isegi sealt ei oska seda otsida?! Tõepoolest, mis on „tsuaFis” saanud näidendist? Lavastamine peaks ju olema millegi lavastamine.…
