
Näitlejate asemel kuulusid truppi ainult autojuhid, kelle ülesandeks sai muuta robustsed ja ragisevad masinad tundeliseks ja väljendusrikkaks.

Soome näitekirjanik ja lavastaja Jari Juutinen on hämmastavalt tabavalt kirjeldanud seda haavatavat inimrühma, kelle kõiki otsuseid mõjutavad ilmajäetuse ja ebaõigluse tunne.

„Viimases vabas suves“ on kõik nii nagu paistab: pahad on pahad, head on head, traditsioonilisest muinasjutust erineb vaid lõpp, sest kurjus võidab headuse.

„Vaalas“ räägitakse internetiajastu inimeste omavahelisest sidemest, süütundest, armastavast ja dogmaatilisest usklikkusest ning lunastuse võimalikkusest.

„Richard III“ on lugu mehest, kes on otsustanud mitte tunnistada reegleid. Kui ettevõtmist saadab edu, hakkabki ta uskuma, et on kõikvõimas, seisab igasugusest võimust kõrgemal.

Watermilli keskus ja seal 1992. aastast peale korraldatud suveprogrammid annavad tunnistust, et Robert Wilsoni pärand elab – vaatamata sellele, et nüüdseks on kunstnik lahkunud.

„Süütu“ lavaversioon jääb võrdlemisi tekstinapiks, usaldades õhku ja pause, helisid ja häälitsusi. Tervik on köitvalt komponeeritud, julgelt assotsiatiivne.

Visuaalteater näitab piiritu fantaasiaga lavastusi, kus visuaalne kunstiline kujund seatakse tavapärasest loojutustamisest kõrgemale.

Täpsed ja vaimukad dialoogid. Laulud, mis lauldud lihtsalt ja ausalt. Vigurdamata. Vigurdamata ja lihtsalt poevad need ka hinge.

Paul Kondase lavale toomise kaudu räägitakse publikule mitte ainult põneva elukäiguga ekstsentrilisest kunstnikust, vaid kaudsemalt ka naivistide iseäralikest maailmadest.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.