-
Mis on see salapärane „Euroopa tase”, millest ühes valimisreklaamis räägitakse ning milleni küündimine oleks justkui vältimatu eeldus Eestist Euroopa Parlamenti tööle pääsemiseks? Kas see on mingi kaasasündinud isikuomaduste või omandatud oskuste komplekt? Või hoopis maailmavaade?
-
Reedel Sirbiga kaasas pooleteisekordne Diplomaatia ja Roheline Värav.
Sirbis soovitavad eksperdid, millest kandidaadid peaksid enne Euroopa Parlamendi valimisi rääkima, et valija silmis vähegi eurooplase nime õigustada. Erakondadele see jutt ei meeldi.
Christian Kelch – viimane kroonik ja esimene ajaloolane.
Iirimaal plagieeritakse Ehinit.
Lahti lähevad Eesti Muusika Päevad, Jazzkaarest rääkimata.
Tagasivaade Ars Fennicale.
Clint Eastwood lahkub lavalt.
Arbujate lugemine.
Kunsti-, teatri- ja muusikauudised.
Ja veel ja veel vaateid kodu- ja välismaisele kõrgkultuurile.
-
Eesti kultuur on täis edulugusid, kus nähtava kvaliteedihüppe tõukejõuks on oma maja valmimine. Nii läks Tartu ülikooliga (ja läheb alatasa uuesti iga teaduskonnaga), Vanemuise ja Estonia teatriga, Kumuga uusimast ajast. Päris oma kodu kasvatab loodud organisatsioonile tiivad ja ei saa tiivutut erandit ka Eesti Rahva Muuseumist. Siiski, tiivad küll, aga kütust ehk raha on ka vaja ja kütusevarude osas ei ole esialgu näha kindlust, vaid pigem probleeme. Ehitusraha on üks…
-
Tsunftide, tänapäevaselt alaliitude või eluvaldkondade eetikakoodeks pannakse kirja mõttega tugevdada korda ja tasakaalu süsteemides, mis muidu kaldu kipuvad kiskuma. Heas usus ja suurte lootustega kehtestati Eestis 1990ndate keskel ka ajakirjanduse eetikakoodeks, mis pidi reguleerima eeskätt trükiajakirjanduse käitumist. Importusk eneseregulatsiooni kõikvõimsusse oli toona vankumatu, lisaks kannustas oma „seadust” tegema pidevalt õhus rippuv kirves, riigivõimu oletatav himu ajakirjandust kas või vähesel määral seadusega kontrollida, piirata, tsenseerida.
-
Eesti Rahva Muuseum saab 100-aastaseks. Esmaspäevast algavate juubelipäevade eelõhtul annab Sirp ülevaate ERMi olnust ja helgemast tulevast.
Kuidas parandada ajakirjanduseetikat? Kunst ja ropendamine.
Globaalne ristiusk. Miks Eestis on jumala rollis koll?
Kergema vastupanu teed minek “Minu tädi” kujul. Kuus hingetut ootavat olendit lootuse ja lootusetuse vahel.
Schmuckszene – ehtekunsti kõrgmäestik Münchenis.
-
Kujutlegem olukorda, kus Venemaa president Dmitri Medvedev või peaminister Vladimir Putin mingil pidulikul puhul ootamatult teataks, et palub Venemaa nimel siiralt vabandust kümnetele või ka sadadele rahvastele, eriti aga eestlastele (ja lätlastele-leedulastele) XVI–XX sajandil põhjustatud kannatuste eest. Mismoodi peaksime sellesse suhtuma?
-
Soome televisioon – Jaak Kilmi hea võõrasema ehk “Disko ja tuumasõda” järgmisel nädalal kinos.
Kes on kellele vabanduse võlgu ja kes peab keda kartma.
Põrutav Tallinn Music Week.
Kirjanikud valmistuvad kongressiks ja kohtumiseks ministriga.
Kolm luuletajat ja üks musketär võetakse üksipulgi läbi.
Aasta teatrikangelased on pärjatud. Aga miks ja kuidas? Otsustajate tegevuse tagamaad ja põhjendused.
Uut ühiskonnakorraldust näitlikustab “Loomakari”.
Korea õppetund Rottermanni soolalaos.
Laidonerilt Laidonerile: Johani kirjad Mariale.
Ja veel rohkelt kultuurikaja.
-
Sirbiga kaasas Fenno Ugria Teataja.
On teatripäev ja Rakveres jagatakse eelmise aasta parimatele tunnustust.
Inimõiguste dialoog Hiinaga, boliivlase heaolu kui eeskuju.
Uus eliit näeb välja ja käitub kui tööhobune.
Nimesid pannes entroopia vastu, Palmaru kujutluste maailm.
Pärnu öö sai hingi täis. Vana tango Hobuveskis.
Linnulend üle mulluse lastekirjanduse.Vladimir Wiedemanni maagide kool.
Mati Turi mitmest küljest. Planeerimine ja planeerimatus – kumba on rohkem?
Kilk, Kass, Elken, Laimre ja Külm – kõik näitavad midagi kuskil.
Filmiarheoloog Lennart Mere filmide kallal. „Gomorra“…
-
Kes kord on laval käinud ja olnud miljonite lemmik, tahab sinna ikka tagasi tunnete kulminatsiooni üha uuesti kogema. Muinsuskaitse (liikumine, selts, aga vanade väärtuste taaselustamine kõige laiemas mõttes) tõusis 1980ndate teisel poole statisti osast pealava keskele.
-
Aina vähemaks jääb põhjusi, mis õigustaksid Laine Jänese püsimist kultuuriministri ametikohal. Õigupoolest ei olegi enam ühtki alles jäänud.
Suhtlemist ja ühist asjaajamist võib küll hoolikalt planeerida, kirjutada kommunikatsioonistrateegiaid ning korraldada teavituskampaaniaid, aga tegelikult valitseb suhete asemel müra ja mõistmatus. Paberil on kõik tore, kuid ei pruugi toimida. Sest poliitikul on lisaks parteilisele käsuliinile veel ka instinktid. Vaistlikult hoiab ta kellegi poole, tavaliselt ikka selle, kellega suhe poliitikule on ka kasulik, konverteeritav…
