-
Uusaegse inimese elukorraldust iseloomustavat ratsionaalsus, valgustatus ja eelarvamusetus. Isegi kui niisugune arusaam on põhjustanud läbi kogu uusaja kasvavat poleemikat, arvab meie aja inimene üldiselt ometi, et varasematele aegadele iseloomuliku illusioonide ja autoriteetide kummardamisega võrreldes tuginetakse tänases maailmas eelkõige mõistusele. Omaenese arukuse ja läbinägelikkuse hindamine on paraku vägagi küsitav üritus. Nartsissistlik eneseimetlus möödaniku looride ja ämbrite najal nabanokkija valgustatusest ei kõnele. Pigem annab arukusest märku kestev võime kriitiliselt enesesse vaadata. Nii…
-
Kord imestas Rein Kilk “Keskpäevatunnis”: “Olen käinud juunikommunistide kodudes. Hubased vabariigiaegsed eramud, heakodanlik elustiil. Kas ei ole sotsialistid silmakirjalikud. . . .” Aga barbarid ei kogune Roomat ja raudteejaamu hävitama põlgusest viimaste stiili vastu.
-
Meie riiklikud, rahvuslikud ja isiklikud sihiseaded on kindlakskujunenud ja selged.
-
Kesk- ja reformierakondliku kultuuripoliitika eesmärgiks on kihistunud
-
Berk Vaheri diagnoos, et (eesti) kultuuri suurim häda on selle mõtestamises vaba aja veetmise viisina, toob meelde Martin Heideggeri mõtted vaimu võimutusest ja väärtõlgendamisest (pelga) toredus- ja kujundusesemena. Heideggeri on küll ennastki kerge väärtõlgendada. 1990. aastate algupoolel, kui neid mõtteid Ülo Matjuse loengutes kuulasin, oli mugav ja harjumuspärane tee vaimu võimutust seostada kultuuri karjuva alarahastamisega varakapitalistlikus ühiskonnas, toonitades, et tegelikult ju vaid kultuur ja vaimusuurus ongi aidanud pimeduse ajad üle…
-
Iseenesest mõistetavalt mitte. Või vähemasti on see tema isiklik asi. Nii ei arva tänapäeval mitte ainult raamatukogusid haldavad omavalitsused ja riik, vaid ka Tallinna ülikool (TÜ), kus raamatukoguhoidjaid ette valmistatakse. Raamatukoguhoidja tööaja sisse pole lugemise aega arvestatud (meie sõjaeelne Eesti leidis sellise võimaluse). Samuti ei sisalda TÜ raamatukogutöötajaid koolitav bakalaureuse- ega magistriprogramm viimastel aastatel enam ainsatki kirjandusele pühendatud üldkursust, rääkimata spetsiifilistest loengutest nagu laste- või mõne paikkonna kirjandus. “Raamatut oskab…
-
Sisemine suurus osutub kardetavasti fetišistlikumaks fenomeniks kui puusamõõt ongi.
-
Nicolle Rosenit huvitab pigem Freudi tähendus lihtsale inimesele kui poliitilisele ja ideoloogilisele radikalismile.
-
Inimese isekust tasub torkida isegi siis, kui nafta hommepäev ei lõpe.
-
Fukuyama loobib täiesti süüdimatult mõtteid, mida meie reformipartei söandab vaid häbenedes ja jõulumoosi sees välja öelda.
Francis Fukuyama, RIIKLUSE EHITAMINE. Tõlkinud Kait Kabun. Tänapäev, 2006. 152 lk
