-
Peresuhted on komplekssed ja pakuvad suuri tundeid, nii siirast hoolimist kui ka viha ja pettumust. Perekond on mitmeplaaniline, keerukas ja intiimne ühendus, kus puhkevad kõige ilusamad, aga ka valusamad tunded. See on ka igati loogiline – meile läheb ikka korda nende arvamus, kellest hoolime ning keda lähedaseks peame. Õigus perekonna mõistet kitsendada või laiendada on igaühel, selleks võib olla isa-ema, õde-vend, aga järjest rohkem luuakse perekondi ka…
-
Traditsiooniline, kuid möödapääsmatu küsimus: kuidas sündis filmi idee?
Algselt oli hoopis idee teha teleseriaal, produtsent Piret Tibbo oli juba ETVga diili sõlmimisele päris lähedal, aga siis selgus, üllatus-üllatus – Eesti riik saab 90 aastat vanaks ja selle puhul tuleb kõik meediumid rakendada rahvusliku narratiivi teenistusse. Ja bändist rääkiva teleseriaali asemel sündisid vabadusesammas ning „Tuulepealne maa”. Olime sellest projektist juba praktiliselt loobunud ja kirjutasime teisi stsenaariume, mis ühel…
-
Üksik terroribänd
„Neljas lõvis” on kujutatud üht kehapaugutajate rakukest tüüpidena, kes terrorismi kaudu iseennast teostavad. Nende karakterite puhul polegi sisuliselt tegemist ühise religioosse idee eest seisjatega. Selgub hoopis, et iga terroribändimees ajab džihaadi all oma asja. Džihaad annab lihtsalt võimaluse kanaliseerida mingeid oma vajadusi. Religioon asetub siin seega vahendi (loe: õigustuse), mitte põhjuse kohale ning see võib isegi segada paugutegemist ja on muidu tülikas. Kõnekas on…
-
„Kiskjad” on lavastanud ungari päritolu Nimród Antal ja mitte Robert Rodriguez, kes on üks selle filmi paljudest produtsentidest. Filmi paljud reklaamid on selles suhtes mõnevõrra eksitavad. Muidugi, kui luubiga otsida, võib „Kiskjatest” Rodriguezele iseloomulikku käekirja leida, aga see pole kaugeltki valdav, pigem on tegu juhusliku kokkulangemisega. Kiskjad kindlasti ei kuulu samasse ritta selliste filmidega nagu „Desperado” ja „Ehast koiduni”. Kellele meeldivad Rodriguezi filmid, pole seega mõtet…
-
Meid tuleb 1963. kevadtalvel stuudio helisaali kokku 13 huvilist, sest Gunnar Vilms on osanud loo nii põnevaks rääkida, et kuhu sa pääsed. Tema on filmimontaaži osakonna juhataja, nii et oma poiss, esimese hüppe teinud juba 1951. aastal. Stuudios läheb lahti selgepiiriliselt isikupärane žestide mäng, teate ju küll – nimetissõrmega oimu kohale ja . . . . Gunnar on nimelt viimase hüppega Tartus kannaluu murdnud ja viib langevarjuhüpete kursusi läbi…
-
Teoreetilises plaanis võiks märkida sedagi, et mures meestekeskse maailma, mures meeste domineerimise pärast, taandatakse ju sugu pelgalt võimu atribuudiks ja inimest mõistetaksegi eelkõige vaid kohana mingis ideoloogilises suhtes.
Ideoloogiline subjekt
Taoline eeldus sisaldub juba küsimuse püstituses ning sellises taandamises on midagi koomilist. Siin võiks näiteks pöörduda korraks Louis Althusseri poole, kelle järgi luuaksegi (ideoloogiline) subjekt valitseva ideoloogia kõnetamisega/väljahõikamisega. Ideoloogia on kõikjal ning ka ideoloogia väljahõikamine leiab alati…
-
Mängufilm „Jerusalema” on üks mitmekesine lugu just sealtsamast Lõuna-Aafrikast – ja nende endi tehtud. Heidamegi filmi abil pilgu sellele, mis jääb meie ja Aafrika vahele, teisele poole. Ikka on huvitav august piiluda, olgu see kas või lukuauk või seinapragu, aga filmi puhul pole seda hirmu, et vaatamise ajal lüüakse sulle teiselt poolt midagi silma. Ja avaneb terve teine maailm, kauge maa. Apartheidi kadumine ei muuda inimsuhetes…
-
Elu voolab meist läbi ja mööda, nooremana näed seda helgetes toonides, kuni vanaduses see, mis varem rõõmu tegi, võib hoopis kibedana tunduda. Viis on sama, pilk juba teine. Ka teises lühifilmis, Guillaume Martinezi „Kirjavahetuses”, puudub kõneldav dialoog. Autor pakub stseenikese metroost, kus tekib prantslaslikult kirglik lühike armudialoog kahe noore vahel. Joonitakse alla sõnu raamatust ja sellest saab kiire õnneliku lõpuga metroosuhe. Pigem mõjub see pika reklaamina…
-
Esimese ilmasõja eelsesse aega kanduv ekraanilugu toob vaatajani psühhoanalüüsi kui ravimeetodi rajaja Sigmund Freudi (filmis Mortensen) ja tema andekaima õpilase Carl Gustav Jungi (vangladraamast „Nälg” ja Tarantino sõjaseiklusest „Vääritud tõprad” tuttav Michael Fassbender) sõpruse. Mitte vähetähtsat rolli kolleegide komplitseeritud suhete halvenemisel mängisid hüsteeriline kaunitar Sabina Spielrein (Keira Knightley) ja noorest naisest veelgi ettearvamatum patsient Otto Gross (Vincent Cassel).
Roman Polanski on taas vaba mees
Teatavasti on poola-juudi…
-
Tänavuse festivali filmivalik oli taas huvitav ja mitmekesine. Festival üldiselt aga mitte. Mul on tunne, et viimased 10 aastat seisab Pärnu filmifestival ühe koha peal ja on rahvusvahelises plaanis üha enam muutumas nurgataguseks külafestivaliks. Rääkimata sellest, et Eesti filmitegijadki enam Pärnusse kohale ei tule – nädala aja jooksul nägin publiku hulgas vast alla kümne meie dokitegija. Ometi on tegemist Eesti vanima filmifestivaliga, mille algatajaks oli Mark Soosaare…
