-
Siinsed Siberi väikesed jõed on oh kui kiirakäärulised, liivased kaldad on valgemad kui parimates Vahemere randades, ainult et kogu aasta vältel nad „rändavad”, see tähendab – muudavad oma trassi. Laevameestel on küll täpsed jõekaardid paarisajameetriste lõikude kaupa, aga needki on mõne kuu pärast ebatäpsed ja siin me nüüd olemegi. Uus laev olla tulekul, Marfa Petrovna teeb meile kena pruukosti, ehkki kreenis kambüüsis toimetamine on suur trikivärk,…
-
I
Kui kasutada sporditermineid, siis on „Hea, halb ja kummaline” eneseteadlik demonstratsioonesinemine pärast seda, kui medalid on juba jagatud. Vesterni kategoorias jagati kõik tähtsamad medalid teadupärast juba aastakümneid tagasi. (Kõik ju teavad John Wayne’i ja Clint Eastwoodi kangelasi ning Sergio Leone filmide kõrval vähemasti ka „Seitset vaprat”, Kurosawa „Seitsme samurai” ameeriklaste versiooni.) On veel mõni üksik ere sähvatus, näiteks vanameister Clint Eastwoodi „Armutu” (1992), aga tänapäeval ei…
-
Räägime hakatuseks filmiarhiivi struktuurist ja töökorraldusest.
Ivi Tomingas: Filmiarhiiv on praegusel kujul paika pandud 1999. aastal, mil sai alguse rahvusarhiiv 1998. aasta seaduse põhjal. Filmiarhiiv on rahvusarhiivi struktuuri üksus, mis on jagatud kolme talitusse: esimene, mis tegeleb kogumise ja kirjeldamisega, teine säilitamisega ja kolmas kasutamise ja publitseerimisega. Aga nüüd on juba aasta 2010 ja tegemisel uus arhiiviseaduse eelnõu, mis läheb peatselt ministeeriumidesse kooskõlastamisele. Nii et aastal 2012…
-
Kõik on suunatud vaid ühele ja konkreetsele eesmärgile: Eesti filmikeskkond peab saama toimiva organisatsiooni, mille najale võivad toetuda väetid ja kelle liikmeid kaitsevad tema tugevamad isendid. Kahest punktist: kinoliidu üldstruktuurist ja majanduslikust tegevusest. Alustan teisest punktist. Tegevjuhtimisest. Iga elujõuline organisatsioon, olgu ta või mittetulundusühing, peab lähtuma oma tegevuses ja vahendite kulutamisel sellest, kui palju ta suudab oma toimimiseks raha teenida. Kinoliidul on aga kaua aega olnud…
-
Enamgi veel, ka ajakirja Looming 00ndate kirjanduse keskusteludes Kompus olulise autorina ei figureeri, teda nagu polekski olemas. Kui vaadata aga ajakirja Looming aastaülevaateid, siis 2008. aasta ülevaates kirjutab Maarja Kangro temast küll veidi pikemalt (Looming 2009, nr 3), kuid 2009. aasta teoseid vaagivas käsitluses on Kompuse kohta tunnuslikult vaid üks lause: „Marko Kompuse sürrealism mõjub oma järjekindluses juba lausa kangelaslikult” (Märt Väljataga, Eesti luulepilt 2009. –…
-
Pole saladus, et meie rahvuslik filmipublik on kodumaise kinotoodangu suhtes pessimistlik. Seda eelkõige värskete mängufilmide puhul. Dokumentaalfilmi maine on parem, kuid eestlane ei ole harjunud seda filmiliiki kinos vaatama. Animafilmiga on meil lood kõige paremad. Kõiki neid linateoseid enam-vähem tuntakse ja ka tunnustatakse. Seda suuresti tänu sissetöötatud ja kinnistunud kaubamärkidele, mis seonduvad omamaise animatsiooniga. Sellest peavad õppima meie filmipäevad tervikuna – ka meie pakkumistest peab kujunema…
-
Kinoliidu stagneerumine on aasta-aastalt süvenenud ja sinna kuuluv seltskond vananenud. Kinoliidus ei toimu noorte jaoks midagi põnevat ega kasulikku, selle liikmeks olemisel pole enam ammu sellist kaalu ja prestiiži nagu nõukogude ajal. Kinoliidu tegemiste kohta pole võimalik ka kusagilt infot saada, sest liidu koduleht on pikemat aega võrgust kadunud ja meediast kostavad kinoliiduga seoses ainult probleemid. Olen aru saanud, et vanasti oli kinoliit just see koht,…
-
Samasugune lugu on seni tegutsenud juhatusega. Toredad inimesed, head kolleegid, professionaalid, mitmega neist seitsmest on koos tehtud meeldivat filmitööd. Aga kui hakkad mõtlema, mida juhatus on kahe aastaga teinud ja mida ta oleks võinud teha, hakkab piinlik. Kõlas hõige, et tehke, kõik võimalused on avatud, kellelegi ei panda kätt ette. Muidugi, eks igaüks kinoliitlasena teebki oma tööd „kohapeal”, kuid eks ole vist liidu juhatus ellu kutsutud…
-
Kinoliit peaks kindlasti tunduvalt jõulisemalt endale selgeks tegema, mis suunas tahetakse liikuda ja siis tegelema ka oma sihtide tutvustamisega. Alustades oma liikmetest, lõpetades siis kultuuriministeeriumi, EFSA, kulka ja teistega. Kindlasti ei tohi üksnes käsi õieli erinevates instantsides lihtsalt raha nurumas käia. Me peame oma liikmetele ja partneritele midagi käegakatsutavat vastu pakkuma. On arutletud, kas kinoliidust peaks tegema ametiühingu? Kindlasti mitte, aga samas peab uus juhatus avatud…
-
Ka tundub küüniline siduda kultuuri rahastamine ainuüksi hasartmängu maksu, alkoholi- ja tubaka aktsiisiga. Joome ja mängime rohkem, siis saame teha oma tööd – toota filme. Tänu loovisiku- ja loomeliitude seaduse ammu ajale jalgu jäänud sätetele ja loomeliitudele kehtestatud nn pearahale, on loomeliidud pandud olukorda, kus nende rahalised vahendid loomestipendiumide, loometoetuste, toimetulekutoetuste maksmiseks sõltuvad liitu kuuluvate inimpeade arvust. Samuti ei pea kinoliidu juhatus õigeks liidu tegevuse rahastamist…
